Puhkus vee ja linnukisa keskel

Kõiki Eesti saari võib kutsuda väikesaarteks. Vaid kolm suuremat on ehk midagi enamat, sest nende nimeski on mitte saar, vaid maa: Saare-, Hiiu- ja Muhumaa. Seepärast neist kolmest seekord ei räägigi. Eesti väikesaared on siiani paigad, kuhu suure tõenäosusega õnnestub veel põgeneda tsivilisatsiooni ja teiste turistide eest. Kuigi alati ei pruugi põgenemine õnnestuda: mõnel kergemini ligipääsetaval laiul võib juba matkaseltskond ees oodata. Kui mahub, saab end siiski suruda laiu teisele poolele, sest vaevalt see end kahe seltskonna all kummuli pöörab. Õnneks on paljud väikesaared kaitse all, mis tähendab, et nende külastamiseks tuleb end registreerida. Ja siis juba hordidena suuri kampasid üksteise kukile ei lasta.

Kui saarele minek peab olema n-ö tsiviliseeritud ja on soov ka auto kaasa võtta, siis tuleb valida mõni suurem maatükk. Selliseid on päris mitu, näiteks Vormsi või Kihnu. Lisaks saab nautida kohalikku külaelu, rannarootslaste või kihnlaste askeldamisi. Kuid miski ei kohusta oma neljarattalist sõpra kaasa võtma: Prangli, Vormsi, Kihnu ja Eesti kaugeim saar Ruhnu on just paraja suurusega jalgrattamatkajale. Rääkimata Naissaarest, kuhu saab minna pealinna kilukarbisiluetti silmist laskmata. Ka Prangli saar on ratta jaoks piisavalt suur, kohapeal õnnestub kohata ka püsielanikke.

Suurematel saartel tuleb järgi uurida, kuhu telklaager püsti panna, sest suvalises kohas on see enamasti keelatud. Naissaarel on telkimiseks vaid üks plats sadama lähedal, Kihnus on ilusale rannale tehtud koht, kus turistid võivad puhata häirimata kohalikke ja vastupidi.

Kohalesaamine on suurtele saartele suveajal lihtne ? praam või laev käib mandrilt regulaarselt. Pilet konti ei murra: Vormsile saab 35, Kihnu 70 kr eest. Väiksemad väikeste seas ? laiud ? pakuvad ekstreemsemaid puhkeelamusi, eriti kui on tuulisem ilm ja laine käib poolde laidu. Nimelt tuleb arvestada kisavate lindude paratamatu naabrusega ja paljudele laidudele ise minna ei tohigi ? kaitsealade külastamiseks näiteks tuleb saada luba. Ning ka loaga võib peatuda vaid selleks ettenähtud kohas ja võimalik, et mõnda laiu osa külastada ei tohigi, et linde mitte häirida.

Laiule kuskil Lääne-Eestis pääseb enamasti vaid kohaliku kaluripaadi abiga. Kohe tuleb kokku leppida ka tagasisõit, sest lause ?me helistame tagasi? võib saada saatuslikuks, kui saarel mobiiliaku tühjeneb või ? mis veel hullem ? levi polegi. Tavaliselt küll tuleb paadimees õigel ajal järele, aga on juhtunud sedagi, et üleviimise eest antud viinapudelid realiseeritakse ning siis pole mandrile viijat nädalaid näha, reisiseltskonna puhkusereis aga võib kujuneda hoopis ellujäämisretkeks.

Selleks, et Eesti väikesaari avastada, ei pea otsima endale lahket paadimeest, kes kohale viib. Saab ka täitsa omal jõul, minnes kohale merekajakiga. Kui kajakki ei taha endale osta, aitavad paljud matkakorraldajad ette võtta nii ühe- kui ka mitmepäevase meresõidu. Kajakk pakub ekstreemseid, kuid ohutuid elamusi iga ilmaga. Näiteks südasuvel, kui kõik Eesti jõed on muutunud laisaks ja rahulikuks, leiab merelt alati lainet, mis paati kõigutab ja elu põnevamaks teeb. Edasi liigub kajakiga tunduvalt kiiremini kui süstaga ning Eesti ranniku lähedal asuvad saared on piisavalt lähedal, et pühapäevamatkaja nendeni aerutada jaksaks.

Purjekamatk on samuti hea võimalus saari külastada, kuid ligi pääseb enamikule väikesaartele siiski väikese alusega, mis kindlama meelega meresõitjaid nõuab. Suurem jaht tuleb reidile jätta, kuid see ei takista kiirvisiite laidudele tegemast.

Väikesaared Hiiumaa laidude kaitsealal (v.a Saarnaki, Hanikatsi, Vares- ja Kõrglaid) on lindude rände ja pesitsemise tõttu suletud jää sulamisest 1. juulini. Saaremaa peidab enda külje all õige mitut eksootilist väikesaart. Vilsandi linnuriiki külastatakse tihti just kevadeti ja sügiseti, kui linnud rändavad, kuid ka muul ajal tasub sinna minna. Keset suve saab kohale peaaegu kuiva jalaga. Abruka on teine põnev koht, kuhu Saaremaalt pääseb. Sealsed sarapuumetsad ja lehtpuusalud panevad kahtlema kuuse- ja männirikkal laiuskraadil asumises.

Põnevad on tuletorniga saared ? üha harvem kohtab nende juures veel majakavahte, tihemini leiab eest aga automaatika ja päikesepatareid, mis ise tuletorni juhivad. Üks sellistest on Mohni saar, kuhu Viinistust on üle mere viis kilomeetrit. Saar on pikk ja kitsas, alati on näha kaks kallast. Mohni lähedal käiakse ka sukeldumas, kuna sügava vee all vedeleb seal palju põnevat.

Kui n-ö sisemaalt saareeksootikat otsida, siis kindlasti on põnev Piirissaar Peipsil. Kohale saab Tartust laevaga, sealkandis korraldatakse ka paadimatku, mille pikemad reisid ulatuvad Emajõe Suursoost Piirissaareni.

Üks võimalus mandrist eraldatud maatükile jõudmiseks on saared, kuhu saab pea kuiva jalaga. Seal pole ohtu, et ootamatult viletsaks pööranud ilm puhkajad merehätta jätab. Kuradisaarele Käsmu lähedal pääseb vaid jalgu põlvist saati märjaks tehes, veealuste kivide vastu tasub varba otsa siiski vana sandaal või spordijalats panna. Pedassaarele on hulljulgemad rändurid samuti omal jalal läinud, kuid tavaturist saab sinna Salmistu sadamast kaatriga.

Mandri külje all on ka Manilaid, teel Kihnu peaaegu et riivatakse seda maatükki. Üle veeriba saab paadiga, kuid ka omal jalal on väikesaarele jõutud. Manilaid on turismiobjektide poolest sobiv ka euromugavustega harjunuile, sest seal on mitu korralikku turismitalu.

Tallinna lähedal on hulk saari, kuhu saab kerge vaevaga puhkepäeva veetma minna. Aegna, Naissaar ja Prangli on kõik laevaliinide sihtkohtadeks ja vaatamata tavalisest krõbedamatele piletihindadele saab mugavalt kohale. Aegnal ja Naissaarel leiab ka kehakinnitamiskoha. Pisut eemale jäävad Suur-Pakri ja Väike-Pakri on raskemini ligipääsetavad. Paldiski linnavalitsusest saab infot saarekülastuse kohta, sadamast viivad saarele mootorpaadid. Just Pakri saared on piisavalt kaugel (või lähedal), et nende külastamiseks merereis omal jõul ette võtta. Kajakimatk saarele ja tagasi on kontoriinimesele paras nädalavahetuse seiklus.