Eesti liigub lumepallis Skandinaavia poole

Riikide majandusmudelite evolutsiooni kohta on olemas lumepalli teooria. Selle järgi toimuvad ühe piirkonna riikide majandussüsteemide siirded nagu lumepalli veeremine: ühes riigis tekib vaikselt mingi soodus arengusuund, mis hakkab kaasa rullima teisi riike. Kui piirkonna riigid tahavad edaspidi edukat majanduskoostööd teha, siis peavad ka nende majandusmudelid sarnaseks muutuma.

Just lumepallina algas nõukogude bloki riikides 1980. aastatel üleminek sotsialistlikult plaanimajanduselt kapitalistlikule turumajandusele. See algas Poola sadamatehastest, haaras reformidena endaga kogu Poola ja kaasas järjest jõulisemate turumajandusreformidega T?ehhoslovakkia, Ungari, Sloveenia ning lõpuks Eesti, Läti ja Leedu.

1990. aastatel haaras Kesk- ja Ida-Euroopa riike uus turumajanduslike reformide pall. Selle sisuks oli esmalt nende riikide majanduste kiire ja jämedakoeline põimumine Euroopa Liiduga. Praegu on alanud ka juba peenpõimumine, mis seisneb eeskätt kõigi ELi riikide majandusmudelite üksikasjalisemas kooskõlastamises. Selles konvergentsis on lumepalli teooriast meile õpetlik järgmine. Riikide majandusmudelite evolutsioonis on oluline geograafiline lähedus. Seega avaldavad meie riigi majandusmudeli edasisele kujunemisele paratamatult väga tugevat mõju eeskätt Skandinaavia riigid, tahame me seda või mitte. Meie majandusmudel hakkab paratamatult edaspidise arengu käigus kõige enam lähenema Skandinaaviamaade heaolumajanduse mudelitele.

Häda on nüüd selles, et paljude poliitikute väitel ei olevat Skandinaavia riikide mudelid majanduslikult efektiivsed ega jätkusuutlikud ning meil Eestis oleks kasulik sellesuunaliste arengute ahelast lahti murda ning arendada oma rahvuslikult eri- ja imepäraseid eeskujusid kogu maailmale. Ometi ei kinnita pikaajalised statistilised faktid neid etteheiteid.

Näib, et etteheidete puhul on suures osas tegemist teadliku politikaanlusega. Püütakse endale poliitilist kapitali koguda kodukootud veidrate, kuid rahvuslikult omapäraste majandusmudelite viljelemise, teostamise ning rahvusvahelise propageerimisega. Näiteks sellise veidra tulumaksusüsteemi propageerimisega, mis justkui ühelt poolt kergendavat ettevõtluse olukorda, kuid teiselt poolt ikkagi olevat (meie rahandusministri väitel) meie ettevõtluse tulumaksude osa eelarves kordi suurem kui Saksamaal. Meie maksusüsteem pidavat vabastama investeeringuteks suunatavad summad tulumaksust. Kuid see vabastus kehtib ainult juriidilisele isikule, arusaamatutel põhjustel peab füüsiline isik ikkagi investeeringuteks kasutatavatelt tuludelt tulumaksu ära maksma.

Loogiline liga-loga majandussüsteemis tekitab elanikes paksu verd. Samuti nagu valitsuse ebaloogiline majanduspoliitika, kus ühelt poolt räägitakse Skandinaavia tüüpi teadmuspõhisele majandusele üleminekust, aga teiselt poolt tehakse teaduskulutusi elaniku kohta suurusjärgu võrra vähem, suurendatakse tasulise hariduse osakaalu ja hoitakse haritlaste palgad madalal. Sellised asjad vähendavad meie majandussüsteemi usaldusväärsust. Aga just usaldusväärsus on majandusliku arengu nurgakivi.

Kas me pole mitte mõttetute rahvuslike omapäradega majandusmudelis ja mõttetu võitlusega Skandinaavia mudeliga konvergeerumise vastu kujundanud ebameeldiva sotsiaal-poliitilise kliima edukaks majandustegevuseks?