Eesti Nokia ? asendusraha, mitte euro

Mõnd asja peetakse niivõrd iseenesestmõistetavaks, et see ei kuulu vaidlustamisele. Eestis on saanud aksioomiks oma rahast loobumine ja üleminek Euroopa ühisrahale eurole.

Üleeuroopalise raha seisund on ülitugev, sest põhjendusi ülemineku õigustamiseks pole praktiliselt otsitud. Pole vaja olnud. Peale lapsiku näite, et turismireisil saab raha vahetamata mõnesaja krooniga võitu jääda, kui meil kehtivad samad kupüürid kui Hispaanias või Kreekas. Avaliku arvamuse uuringute järgi läheks kohe eurole üle 15%, võimalikult kaugesse tulevikku lükkaks selle 47% kodanikest.

Küsitletute suhe rahasse tundub olevat puhtalt emotsionaalne. Võib arvata, et 15% ongi need, kes aktiivsemalt rändavad ja näevad eurost käegakatsutavat tulu. Pooled inimesed ei pea üleminekut eriti vajalikuks, sest kuuldused uue raha käibeletulekuga kaasnevatest hinnatõusudest erinevais majandussektoreis muudavad nad pigem ettevaatlikuks. Kus on aga põhjendused eurole ülemineku vajalikkusest ja kasulikkusest? Formaalselt on kuskil eurodokumentidel allkirjastatud mingid poolsiduvad lubadused, samas sammume sirge seljaga vastu globaliseerumise ohtudele.

Ülemaailmse kasiino efekt aina tugevneb. 98% maailma vabadel valuutaturgudel ringlevast 2 triljonist dollarist liigub ringi spekulatiivsetel eesmärkidel. See muudab ülemaailmselt seotud majanduse ülikergelt haavatavaks ja on sundinud tulevikule mõtlevaid teadlasi leidma alternatiive.

Maailm on arenenud nii kaugele, et praeguses globaalses majandusruumis pole tagasilööke võimalik enam ennetada, võib vaid krahhi mõju vähendada. Viimastel aastatel on üle maailma hakanud toimima tuhanded complimentary currency?d (CC) ? niinimetatud asendusrahad. CCd peaksid tulevikus, ametliku rahasüsteemi kriisi puhul, hakkama toimima regionaalsel tasandil omapärase puhvrina. Asendusrahade eesmärk on anda kohaliku tasandi ettevõtlusele ja ühiskonnale kui tervikule kriisist võimalikult tervena väljatulemise võimalus.

Huvitaval kombel on tulevikuraha eestkõneleja belglasest Berkeley Ülikooli professor Bernard Lietaer, mees, kelle otsesel osalusel töötati välja euroraha kontseptsioon. Majandus- ja rahandusteadlasena hoomas ta rahanduses valitsevat lähitulevikule suunatud mõtlemist ja nüüd püüab ta majandusmudelit pöörata inimloomusele omasemale pikaajalisele planeerimisele. Mis on sel kõigel pistmist pealkirjaga? Väga lihtne. Eesti on unikaalses seisundis. Meil on võimalik Euroopa majandusmehhanismides osaledes säilitada samal ajal rahvuslik valuuta, mis suure tõenäosusega muudab meid käegakatsutavaks rahandusmudeliks ülejäänud maailmale.

Eesti on elanikkonnalt piisavalt väike, et vaadelda teda maailmamajanduse seisukohalt ühe kogukonnana. Samas on ta riikliku struktuurina piisavalt suur, et makromajanduslikult tõestada uute lähenemiste võimalikkust tuleviku jaoks.

Oma rahandussüsteemi säilitamine on oluline paljude oma riigi tuleviku planeerimise tahkude üle otsustamisel. Pole teisejärguline otsustada ise selle üle, kuidas lahendada sotsiaalprobleeme või vähendada tööpuudust. Selleks tuleb vabastada ainult mõte. Kinnisideedest, nagu kunagi viisteist aastat tagasi.