Erasektor tervishoiule appi

Näib järjekordselt, et Eesti meedia püsiarutelu on arstiteenuste ja arstimite hinnad. Võtavad sõna tervishoiu tipptegijad ja -juhid; haiged ja nende sugulased; terved, kes oma tervist püüavad vastavalt oma jõukusele hoida; jt. Minu meelest on sellel meediamöllul sügavalt kurvastav eripära: ei arvestata erasektori olemasolu. Ilma selle kohta käiva usaldusväärse andmestiku analüüsita võib Eesti tervishoiu ja rahastamise kohta teha üpriski pealiskaudseid järeldusi.

Erasektoril on aga suur mõju terviseteenustele ka haigekassa süsteemis: järjekordade pikkus, visiitide, protseduuride honorarid, apteeginduse kaudu ka arstimite hinnad. Kas pole nii, et kui järjekorrad arstide ja eriarstide juurde ning operatsioonidele haigekassa kaudu lüheneksid mitu korda (ja jõuaksid mõistliku piirajani), väheneks vajadus eraarstide teenuste järele ja nende teenistus? Minu meelest on erasektor arstinduses positiivne, vajalik ja kasulik. Peab aga olema tark poliitika, mis tagaks koos meditsiinilise teenindamise parandamisega ka erasektori sissetulekute kasvu ja kõigile meditsiinitöötajatele väärilise (inflatsiooniga koos tõusva) palga. Palgad peaksid olema hästi diferentseeritud: hea kirurg peaks teenima rohkem kui tervishoiu tippametnik. Võib-olla pidurdaks just erasektori ja haigekassa koostöö meie arstide lahkumist Eestist?

Arstimite hinnad on meeletult tõusnud ja küllap tõusevad veelgi. Hinnasoodustused annavad küll kergendust, aga vähe. Hiljaaegu tuli mul osta hinnasoodustusega arstim, mis maksis 700 kr ja oli ette nähtud vähemaks kui üks kuu. Kumab selgelt läbi, et arstimid on meil ikkagi kaup, millega kaubeldakse väänatud vabaturu tingimustes. Huvitav, kui palju arste on haaratud arstimifirmade osanikeks või muul viisil neist rahalises sõltuvuses?

Tunnistan oma teadmatust: kas meditsiiniteeninduses üldse on mõjusat tarbija, s.o haige majanduslikku kaitset? Peaks olema ja võiks ju olla küll.

Autor: Karl K. Rebane