Kust need ajad arvatakse

Päikese, kuu ja tähistaeva loomisest rääkivas vanas laulus öeldakse, et seda teab ka Taevataadikene, et kui poleks päeva peale ilma, kuud ega tähti taevas, siis poleks millegi järgi aega arvata ega tunde tunda.

Ja tõepoolest: et meie praegune aja­ar­vamine taevas nähtavatest asjadest sõltub, on tunda ka aja kohta käivates sõnades, mida igapäiselt tarvitame. Kuu tähendab nii ööde kuningat kui ka nii pikka ajajuppi, kui jääb kahe kuu loomise vahele. Päev on peale kahe päevatõusu vahelise aja varemalt tähendanud ka päikest, kuigi suurem jagu rahvast seda mäletada ei pruugi. Enne mehaaniliste ja elektrooniliste kellade laiemat levikut on tunde olnud hea arvestada tähtede järgi.

Aasta lõikes aja arvestamine on keerulisem ja tuleb appi võtta mingisugune kalender, olgu see siis peas, paberil või puusse lõigatud. Nii nagu meil kiputakse nädalaid nummerdama, oli kombeks ka mõned põlved tagasi nädalaid lugeda. Siis tähendas see küll midagi sellist: ?Jõulust kuus küünlapäeva, küünlapäevast seitse maarjapäeva, maarjapäevast seitse jüripäeva, jüripäevast üheksa jaanipäeva, jaanipäevast neli jaagupipäeva, jaagupipäevast kolm külimaarjapäeva, maarja­päevast kolm Kastna laadapäeva, Kast­na laadast kolm mihklipäeva, mihklipäevast kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu.? Nii arvestati vanasti aega Tõstamaa kihelkonnas, teadis 1981. aastal ütelda 87aastane Linda Jürgens Metsa külast.

Sellist pühast pühasse ajaarvamist on ka puusse lõigatud sirvilaudadeks ehk puukalendriteks, kus iga päeva tähistab üks kriips või siis keerulisem ruunimärk kahe joone vahel, tähtpäevad aga on märgitud pikemate kriipsudega, mis ulatavad ülemisest joonest läbi. Selliseid ruuni­kalendreid on tuntud laiemaltki: peale Läänemaa ning Eesti saarte on samamoodi loetavaid sirvilaudu tarvitatud kõikides Põhjamaades, isegi Lapimaal, ja liivlaste ning lätlaste juures. Puukalendrid kuuluvad igaveste kalendrite hulka, mis tähendab, et nende järgi võis elada aastast aastasse, liikuvaid pühi neisse ei märgitud.

Meie ilmajaos kipuvad kalendrid põhinema kuukalendril. Puhas kuukalender on ka näiteks islami kalender, kus iga kuu algab noorkuu sirbi nähtavale ilmumisega. Kuukalender sobib igati rändrahvastele, ka kõige esimesed kalendrid ? luud ja kivid, mille kromanjoonlased olid ligi 34 000 aastat tagasi märke kratsinud ? olid just kuukalendrid. Paikne põllumajandus koos põllumajanduslike usukommetega aga sõltub paraku pööripäevast pööripäevani kestvast päikeseaastast rohkem kui kuust. Nii on ajast aega üritatud neid kahte kuidagi klappima panna, mis tekitab ebatäpsusi: 365¼ päeva pikkune päikeseaasta ei jagu täpselt 29½ päeva pikkusteks lunaarkuudeks ning aasta algus kuukalendri järgi pole päikeseaasta algusega seotud.

Vanakreeka ebatäpse kalendri peale olla isegi jumalad vihaseks saanud, sest nendele anti ohvriande valedel päevadel, nagu kirjutab Aristophanes aastal 423 eKr oma näidendis ?Pilved?. Mitmete reformide tulemusel ongi õhtumaades kehtiv kalender kujunenud niiviisi kuu suhtes korrigeeritud päikesekalendriks, kandes viimase, 1582. aastal läbiviidud reformi algataja paavst Gregorius XIII auks gregooriuse kalendri nime.

Kõige täpsem päikesekalender seevastu on see, mida tarvitati Kolumbuse-eelsetes Kesk-Ameerika kõrgkultuurides, ehk maajade kalender, millele väga sarnast hakkasid kasutama ka asteegid. See on algusest peale olnud päikesekalender, jagunedes 20päevasteks ?kuudeks?, mida on kokku 18. Et päevi on igas kuus nimelt 20, on tingitud sellest, et maajad kasutasid arvude ülesmärkimiseks 20põhist süsteemi: kui meil on kõige suurem number 9, siis maajadel oli see 19.

Lisaks ?kuudele? on selles kalendris viis nimeta päeva talvise pööripäeva paiku, täpsemalt meie 18.?22. detsembri ajal. Umbes sellesama aja kohta on Eestis vanemal ajal öeldud, et siis olla päike pesas. Need päevad on üle ilma tuntud ohtlike päevadena: maajade arusaamist mööda toovat see aeg halba õnne, meil on peetud pööripäeva paiku paremaks kodus püsida, sest sel ajal uitavat kõiksugused kollid ja pahad hinged ringi. Siiski, usupühasid määrasid maajad ja asteegid teise, nimelt 260päevase kalendri järgi. Põllumajanduskalendri aasta ja pühadekalendri aasta lõpevad samal päeval iga 52 aasta takka.

Kuivõrd selle kalendri 365päevase aasta viga päikeseaasta suhtes on ainult kuus sekundit aastas, tekib kalendris ühepäevane viga 15 000 aastaga. Nii täpne ajamudel soosib pigem igavest korduvust ja tsüklilisuse mõtteviisi kui õhtumaades praegu tuntud lineaarset aega, mille järgi minnakse reipal sammul pimedast minevikust helgesse tulevikku justkui nähtamatut nööri pidi.

Meie maailm ja aeg peaks maajade arvestuste järgi lõppema 21. detsembril 2012. Selle päeva tõusul avaneb taevavärav, algab uus aeg. Vast luuakse ka uued ja paremad inimesed, vanad aga hävitatakse tule või veeuputusega.