Kütust veel piisab, aga piir on lähedal

Eesti majandus tuksub omas rütmis. Justkui liiguks edasi, kuigi mõõdukas tempos. Samas aga ilmub järjest enam ärevust tekitavaid märke.

Detsembris väikebussiga Kiievi poole sõites tekkis mul ootamatu, aga kohe seljaajus kinnistunud võrdlus. Võrdlusmomendi andis renditud transpordivahend. Eesti NATO Ühingu muretsetud Renault tundus esialgu suurepärane. 15 000 kilomeetrit läbisõitu on iga masina jaoks algus ja lootused mugavale ning kiirele 1600 kilomeetri läbimisele olid suured.

Kuid lõunaeurooplaste buss polnud mõeldud karmis kliimas liiklemiseks. Iga kord, kui kütusenäiduk langes poole paagi kohale, algas tõeline trall. Sõiduki mootor hakkas tõrkuma ja auto lihtsalt ei sõitnud enam edasi. Aitas ainult jukerdamine järgmise bensiini­tanklani ja paagi täitmine. Uus algus Ukrainas andis võimaluse tõmmata paralleele Eestiga. Ukrainal on lootust hüppeliseks arenguks, millekski selliseks, nagu toimus meil 1990ndate algul. Alustasime meiegi üle kümne aasta tagasi uue masinana. Eduka alguse tagas liberaalse masina­mudeli kasutamine, mis andis tõuke kiireks edasiliikumiseks.

Suurerastamine tõi majandusse investeeringud, arengu peamise kütuse. Edasiviivaks olid ka madalad palgad, stabiilne raha, kiired otsused.

Praegu kütust veel piisab, aga näiduk on langenud tõrkumise piirile. Esimesi märke sellest ei suuda me ise tabada, kuid maailmamajanduse analüütikud teevad seda meie eest. Lähiminevikust meenub dramaatiline teade Eesti innovaatilisuse hüppelisest langemisest. See pole loomulikult uudis, vaid sihipärase tegevusetuse vili. See on ka oluline märk, sest madalatest palkadest tuleb varsti loomuliku arengu tõttu loobuda, aga majanduslikku kütust vajame tulevikuski.

Eesti e-riigi uuen­dustega pole veel midagi hirmsat juhtunud, pigem vastupidi. Kolm-neli aastat tagasi käivitatud projektid elavad oma elu ja leiavad uusi rakendusi. Tuleb aga silmas pidada, et aasta-paar paigalseisu võib põhjustada kütusedefitsiiti ning tõrkeid. Viimaseid aastaid iseloomustab kinnisavaraäri tõus, mis markeerib riigi makro­majanduslike näitajate tõusu graafikuid, aga ei tõota riigi üldisele majandusarengule märkimisväärset kasu. Pigem tuleks silmas pidada arengut Kreenholmis ja veel mõnes suurettevõttes. Tootmisüksuste kadumisega, üleviimisega investeerimiskapitalile kasumlikumasse piirkonda kasvab ka sotsiaalne pinge ja surve riigieelarvele.

Innovaatilisusega on samuti tihedalt seotud haridustemaatika. Kuni vaieldakse mõttetult ülikooli nime üle ja luuakse uusi bürokraatlikke superhaldusstruktuure, sisuliste haridusotsustusteni ei jõuta. Väikeriigi puhul on see aga elulise tähtsusega.

Eesti majandus vajab kiiresti asenduskütuseid. Muidu võib majandusmasin tõrkuma hakata.