Metallitöölist ohustavad kemikaalid ja kuumus

Loomulikult on sellise töö puhul oluline meeles pidada, et kokkupuude metallisuitsu ja tolmuga võib põhjustada hingamisteede kahjustusi, masinatööl tuleb aga tagada käte ohutus.

See sisaldab töötajate teavitamist võimalikest ohtudest, masinate õiget käitlemist, kaitsevahendite kasutamist ja tööprotsesside ratsionaalset juurutamist. Siin on palju ära teha töökeskkonna spetsialistil ja volinikul, kes peavad töölisi kaasama tervisekaitse ja tööohutuse üritustesse, andma riskidest ülevaate ja koostama ajakohase riskianalüüsi.

Silikaattolmuga kokkupuude toimub lihvimis- ja plekitööde käigus, samuti abrasiivpastade kasutamisel. Kopsuhaigus silikoos areneb pikaajalisel kokkupuutel kristallilise räni tolmuga. Võimalusel tuleks mitte kasutada metalli poleerimisel räni sisaldavaid abrasiivpastasid. Ohu vähendamiseks tuleb liiva niisutada ja sõeluda. Suitsetamine tööprotsessi ajal suurendab hingamisteede kahjustuse ohtu.

Tsehhis peab olema piisav mehhaaniline ventilatsioon ja selle puudulikkuse korral tuleks kasutada respiraatoreid. Kõik isikukaitsevahendid peavad olema korras ja regulaarselt hooldatud.

Peale tolmu on õhk metallitööstuses saastunud potentsiaalsete ärritavate ainetega nagu formaldehüüd, isotsüanaadid, erinevad amiinid ja fenool. Need ained mõjuvad ärritavalt silmade ja hingamisteede limaskestale. Vaiguaurud võivad põhjustada tõsiseid allergilisi reaktsioone.

Sulatusahju kasutamisel paiskub õhku CO, mis häirib vere normaalset hapnikuga varustatust. Sulametalli töötlemise ja keevitamise käigus vabanevad mürgised gaasid. Jootmisaurude sissehingamisel võivad tekkida hingamisteede haigused ja naha kokkupuutel lahustitega ekseemitaolised nähud.

Soojusenergia kahjulik toime sõltub töötamise ajast, töö intensiivsusest, riietusest, töökeskkonnast. Kui töötaja kaotab higistamisega palju vedelikku ja mineraalaineid, tuleb ta viia jahedasse kohta ja anda juua elektrolüütide lahust. Töötaja tohib esialgu viibida kuumuses poole tööpäeva ulatuses, hiljem võib aega pikendada. Kuuendal päeval lõpeb aklimatisatsiooni periood. Töölised peavad olema varustatud külma värske joogiveega ja neil on ette nähtud puhkepausid. Töötajatel peaks olema sulametalliga kokkupuute kaitseks eririietus, mis samal ajal tagab normaalse soojusvahetuse. Vajalik on töökoha ventilatsioon koos adekvaatse õhuliikumisega.

Valutsehhide töölistel võivad esineda põletused kätel. Sulatusahju ja keevitamisprotsessi jälgimine võib põhjustada katarrakti tekke.

Metallitöölistel on oht silmavigastustele metallipuru ja kuuma metalliga. Kemikaalidega töötajatel on oht käte ja silmade kahjustuseks.

Normaalne müratase peaks jääma alla 85 dB, kuid metallitöötlemise juures kõigub see 90?110 dB vahel.

Tuleb kasutada kompleksset kuulmise säilitamise programmi ? koolituse läbiviimine, tööprotsessi kontroll ja perioodilise tervisekontrolli käigus regulaarne audiomeetriline kontroll. Mürarikastes tsehhides tuleb müra tekitavad masinad isoleerida helikindlast materjalist vaheseintega.

Pneumaatilised puurimis- ja purustusmasinad tekitavad vibratsiooni. Tervisekaitse hulka kuulub kindlasti vibratsioonivastaste kinnaste kandmine. Samuti tuleks vibratsiooniga kokkupuute aeg viia minimaalseks, vahetades töölisi erinevate operatsioonide käigus.

Arenenud tööstusmaades puutub inimene iga päev kokku nikliga, mis omab tähtsat positsiooni tööstuses ? seda sisaldavad tööriistad, kodumasinad ning paljud laiatarbekaubad, niklit kasutatakse ka müntide, ehete ja meditsiiniliste proteeside valmistamisel.

Nikli elimineerimine nii tööruumidest kui ka kodust on osutunud peaaegu võimatuks. Samal ajal on nikkel kõrge aktiivsusega metall. Nikkel on kõige sagedasem kontaktallergeen kogu maailmas ja seda eriti naiste hulgas Euroopa kultuuriregioonis.

Nikliallergia on kõige levinum komplikatsioon, mis tekib kokkupuute tõttu nikliga. Esimest korda kirjeldas niklist põhjustatud kontaktdermatiiti (nahahaigus) 1889. aastal Berliinis dr Blaschko kui galvaniseerijate ekseemi. XIX sajandi alguses kasutati nikli-vase-tsingi sulamit odava hinna tõttu hõbeda aseainena. 1857. aastast alates on niklit lisatud müntidele. Kuni Esimese maailmasõja lõpuni oli nikli peamine kasutusala sõjatööstus ning 1930. aastateni valitses arvamus, et niklist põhjustatud kontaktdermatiit on vaid terasetööstuse tööliste haigus.

Aja jooksul on nikli allikad muutunud. 1970. aastatel olid nikliallergia peamiseks põhjuseks teksaste niklit sisaldavad nööbid. Kaasajal põhjustavad ülitundlikel inimestel allergilist kontaktdermatiiti niklit sisaldavad kellarihmad, ehted, prilliraamid ja metallist rõivalisandid, millest nikkel eraldub higi toimel.

Alates 1994. aastast on Euroopa Liidu riikides seadustega kehtestatud kindlad normid nikli lubatud sisalduse kohta nahaga kokkupuutuvates esemetes ning lubatud on nikli vabanemine vaid 0,5 µg/cm² nädalas.

Autor: Margit Loige