Tarbijal on õigus teada toiduaines sisalduvast geenimutatsioonist

Tänapäeval, kui tervislik toitumine kogub järjest enam populaarsust, on väga teravalt esile tõusnud GMOde sisaldus toidukaupades. Alates 2004. aasta 15. aprillist on lubatud GMOde sisaldus veelgi madalam. Kui seni võis see olla inimtoidus 1% ning loomsöödal puudusid piirangud, siis alates eelmise aasta aprillist on see protsent 0,9 ja uue punktina seaduses kehtib sama ka loomasööda kohta.

Toiduaine, mis sisaldab GMOsid, peab olema märgistatud. Näiteks: ?Toode sisaldab geneetiliselt muundatud organism? või ?Toode koosneb geneetiliselt muundatud organismidest?. Peamised toiduained, millele tuleks tähelepanu pöörata, on tooted, mis sisaldavad soja, rapsi või maisi.

Geneetiliselt muundamata sojaoast toodetud sojavalku maale toova ASi Hekate juhataja Ilona Urbi sõnade kohaselt on oluline, et inimestele antakse pakendil oleva märgistuse abil valikuvabadus, kas tarbida GM-toiduaineid või mitte.

Kuigi otsest negatiivset mõju GMO-toodete kasutamisest ei ole tuvastatud, peab tarbijal säilima võimalus osta toodet, mis on täielikult looduslik.

Sojavalk on keeduvorstide üks koostisosi, kuid seda lisatakse ka mitmetesse teistesse toidukaupadesse. Kuni 0,9% GMO-sisalduse lubamist põhjendab Urb sellega, et põldudel, kus kasvatatakse geneetiliselt muundatud organismidest vaba sojauba võib toimuda juhuslik kokkupuude tolmlemise kaudu.

Selleks, et toode tunnistataks vabaks geneetiliselt muundatud organismidest, tuleb läbida IP-süsteem (Identity Preservation). See algab farmerite antud dokumentidest, milles nad kinnitavad, et kasutatakse geneetiliselt muundamata taimi ning enne kui toode kasutusse jõuab, võetakse veel lisaks mitmeid proove igast partiist.

Iga etapp peab olema dokumenteeritud ja laboratoorselt uuritud. Seetõttu võib ka GMOdest vaba toode olla hinna poolest natuke kallim. Igale partiile tehtavad laboriuuringud lisavad tootele hinda. Samas tagavad need uuringud tarbijale võimaluse tervislikult toituda.

Vastavalt toiduseadusele teostavad Eestis toidu kontrolli ehk riiklikku järelevalvet veterinaar- ja toiduamet, tervisekaitseinspektsioon, tarbijakaitseamet ning maksu-ja tolliamet. Nende eesmärk on toidu ohutuse ja kvaliteedi olukorra jälgimine ja tervisele ohtliku toidu avastamine.

Veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna juhataja Heneli Lampi sõnade kohaselt võtab veterinaar- ja toiduamet proove toidutoormest ja toidust endast võimaliku geneetiliselt muundatud komponendi tuvastamiseks. Eelmise aasta lõpus võeti taas uued proovid, kuid analüüsi tulemused selguvad alles lähema poole aasta jooksul, kuna kvantitatiivsete analüüsi­tulemuste saamiseks saadetakse proovid akrediteeritud laborisse välismaale.

GMOde pooldajate peamine argument on asjaolu, et GM-põllusaaduste kasvatamisel on vähem vajadust kasutada väetisi ja kahjurimürke, põhiliseks vastuargumendiks GMO-vastaste poolt on, et muundkultuure on vähe uuritud ja teadlikkus GMOde pikaajalisest mõjust on ebapiisav.

Muundkultuure puudutavate kahtluste ja küsimustega peaks tarbija pöörduma tarbijakaitseametisse või keskkonnainspektsiooni.

Minu seisukoht on olnud ja on ka praegu järgmine: nii põhimõttelise asja puhul nagu seda on GMO, tuleks lõplikke otsustusi teha vaid süsteemse lähenemise alusel ja kiirustamiseks pole ju ELis (st ka Eestis) akuutseid objektiivseid vajadusi. See tähendab, et ELis tuleb lõplikuks otsustamiseks arvesse võtta kõik aspektid (teaduslikud, seadusandlikud, majanduslikud, tervislikud ja sotsiaal-poliitilised). Teisisõnu: ainuotsustus ei peaks olema mitte pandud mingi riigi ühe ministeeriumi õlule, vaid kõigi asjasse puutuvate ministeeriumide ekspertide hinnangute baasil peaks formuleeruma konsensuslik otsustus.

Selline lähenemine võtab maha mõlemad ? nii kohati ülepingutatud tendentsliku kriitika GMOde kohta, kui ka liialdatud mõtteavaldused igasuguste võimalike probleemide täielikust puudumisest. Loomulikult peab igal inimesel olema õigus saada täpset infot, et ise otsustada, millist toitu ta tahab süüa.

Veterinaar- ja toiduameti võetud proovide kvalitatiivset analüüsi teostab Eestis Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut.

Toidu valdkonda (toidutoorme ja toidu käitlemist, käitleja enesekontrolli ja riiklikku järelevalvet) reguleerib Eestis toiduseadus ning Euroopa Parlamendi ja ELi Nõukogu määrus 178/2002/EÜ, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded.

Geneetiliselt muundatud toit saadakse GM-organismidest. GM-organismid, nt GM-mais, -soja või -raps, erinevad geneetiliselt muundamata taimedest selle poolest, et nende DNAsse ehk rakus olevasse pärilikkuse info kandjasse on sisse viidud DNA lõik, mille tulemusena GM-mais, -soja või mõni muu taim omandab meelepärased omadused. Näiteks kahjurikindlasse maisitaime on sisse viidud selline DNA lõik, mille tulemusena maisitaim ise hukkab kahjurid. Tavalise maisitaime puhul juhtuks vastupidi, st taim hukkuks kahjurite toime mõjul. Seetõttu kahjustub geneetilise muundamise puhul vähem taimi ning saagikus kasvab. Geneetilise muundamisega võib aga luua ka selliseid taimi, mis on näiteks toitainerikkamad, toodavad mõnda kasulikku ainet vms.

USA teadlase, agronoomi ning Edela teadus- ja tegevuskavade keskuse direktori Charles Benbrooki uurimistööst ilmneb, et laialdane muundkultuuride kasvatamine USAs on järsult kasvatanud põllumajanduskemikaalide kasutamist.

Muundkultuuride tõttu kasutati 2003. aastal 2002. aastaga võrreldes rohkem 17 500 tonni kemikaale. Kuigi eelmise aasta täpsed andmed pole veel teada, kasvas kemikaalide kasutamine muundkultuuride leviku tõttu hinnanguliselt 24 200 tonni. Benbrooki uurimistöö kinnitab Suurbritannia mahepõllunduse organisatsiooni Soil Association 2002. aastal ilmunud uurimistöö väiteid. Selles väidetakse, et muundkultuuride kasvatamine viib uute probleemideni umbrohtudega Põhja-Ameerikas ning neid probleeme üritatakse lahendada taimekaitsemürkide agarama kasutamisega.

Muundkultuuride pooldajad on üle kümne aasta väitnud, et nende kasvatamine vähendab kemikaalide kasutamist. Seda väidet on isegi kasutatud muundkultuuride keskkonna­sõbralikkuse tõestamiseks. Benbrooki uurimistöö võtab muundkultuuride poolehoidjate jutul jalad alt. Soil Associationi tegevjuhi Gundula Azeezi sõnul võib Benbrooki kirjeldatud protsesse kohata ka Suurbritannias. Sealgi toovad muundkultuurid kaasa talumaadele jääva ürglooduse kadumise ja toidu kemikaalisisalduse suurenemise.

Muundkultuuride kasvatamise esimesed viis aastat toovad põllu­majanduskeemia kasutamises väikese languse. Seejärel hakkab kemikaalide tarvitamine aasta-aastalt kasvama.

Praeguseks on kemikaalide kasutamist muundkultuuride kasvatamisel jälgitud juba kümme aastat ning tulevikuennustustes nähakse põllumajanduskeemia kasutamise edasist suurenemist. Samal ajal väheneb tavalises intensiivpõllumajanduses kemikaalide kasutamine kiiresti, sest tarvitusele on võetud varasemast tõhusamad kemikaalid. Näiteks kulub USAs taimekaitsemürgi kindla muundmaisi kasvatamiseks 17% võrra rohkem kemikaale kui tavalise maisi kasvatamiseks.

Teadlased hoiatavad, et taimekaitsemürgi kindlate muundkultuuride kasvatamine viib põllumajandusmürkidele vastupidavamate umbrohtude tekkele. Selliste umbrohtudega võitlemiseks kulub omakorda rohkem kemikaale.

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi molekulaargeneetika laboratooriumi vanemteaduri Merike Kelve sõnul seisneb võõrgeeni sattumisel loodusesse oht selles, et kui GM-taimede läheduses kasvavad sama kultuursordi metsikud sugulased, siis võib tekkida nendevahelise risttolmlemise tulemusena geenide ülekanne. Kelve lisas, et põhiliselt on arutluse all olnud küsimus, kuidas kaitsta neid põlde, kus omanik ei taha geneetiliselt muundatud taimi kasvatada, vaid harrastab täiesti puhast ehk mahepõllundust.

Kelve kinnitusel on GMO-toit ohutu, sest loa saamine GM-taimede toiduna kasutamiseks toimub pea niisama range kontrollisüsteemi kaudu kui uue ravimi turuletuleku taotlemisel. Seni ei ole teada ka ühtki juhtumit, kus GMO-toit oleks tervisele negatiivselt mõjunud. Kelve hinnangul peab igal inimesel siiski olema õigus teada, millist toitu ta sööb.

Maad, kus põhiliselt GMOsid kasvatatakse, on USA, Argentina ja Kanada, aga ka Austraalia, Bulgaaria, Brasiilia, Hiina ning Prantsusmaa.

Kõige rohkem kasvatatakse mürgikindlat sojauba, vähem putukamürki sünteesivat maisi, taimemürgikindlat rapsi ja puuvilla, muudetud rasvhappesisaldusega rapsi, viirusekindlat kartulit ja papaiat ning taimemürgikindlat tomatit.