Kuidas sööta hunte ja hoida lambaid?

Eilses Äripäevas tutvustatud tööjõukulude uuring paneb muretsema meie konkurentsivõime üle, sest meie tööjõukulud on kõrgemad Läti ja Leedu omadest ning ületavad kaugelt Venemaa ja Ukraina näitajaid. Mis on lahendus? Tootlikkuse tõstmine.

Tööjõukulude mõju majanduse konkurentsivõimele ei saa alahinnata, sest need moodustavad tootmiskuludest umbes kaks kolmandikku ning on seega investorile mõjuv põhjus, et ühe või teise riigi kasuks otsustada.

Tööjõukulusid arvestatakse töötajatele makstavate tasude ja tootlikkuse suhte alusel. Kui töötajate palgad kasvavad, siis tööjõukulud tõusevad. Kui aga tootlikkus kasvab, siis nad langevad. Palku võib tõsta, kuid mitte ilma tootlikkuse tõusuta, nagu raha ei saa katteta juurde trükkida.

Meie palgad on viimase nelja aasta jooksul tõusnud kaks korda nii kiiresti kui Leedus ja peaaegu kolm korda sama kiiresti kui Lätis. 2005. aastaks ootab rahandusministeerium bruto­palga nominaalkasvu 7,4%, mis ületab inflatsiooniprognoosi 4,2 protsendi­punkti võrra. Kui vaadata uuringus esindatud riikide reaalsete sissetulekute kasvu viimastel aastatel, siis oleme siin esimesed, kui Venemaa ja Ukraina välja arvata.

Aga meie tootlikkus? Nii rõõmustavat seisu ei paista. Eurostati andmetel oli Eesti töötaja tootlikkus töötundide arvu kohta 2002. aastal (viimane aasta, mis selle näitaja Eesti kohta annab) vaid veidi üle kolmandiku 15-liikmelise Euroopa Liidu (EL) keskmisest. Läti kohta näitaja puudub, Leedu tööline oli veidi tootlikum. Kui vaadata tootlikkust palgatud tööliste arvu kohta, siis oli see mullu 25-liikmelise ELi keskmisest pool. Leedu oli meiega samal pulgal ja Läti veidi taga. Tootlikkuse kasv on Lätis ja Leedus olnud veidi kiirem.

Aga võrdlus naabritega polegi peamine. Me peame tootlikkust tõstma nii või teisiti, olgu nad kiiremad või aeglasemad. Me ei võistle ju ainult ELiga, vaid ka näiteks Hiinaga.

Ja me kõik nõustume, et tuleb olla parem, töökam, edukam. Armastab ju ka peaminister Juhan Parts rääkida tootlikkuse tõstmisest. Nagu ta ütles tabavalt mullu oktoobris lõunasöögil Ameerika ja Rootsi kaubanduskodadega, on Eesti väljakutseteks tööjõu madal tootlikkus, vananev rahvastik, haridussüsteemi mittevastavus majanduse nõudmistele ja struktuurne tööpuudus.

Küsimus on selles, kuidas tootlikkust tõsta. Esiteks tuleb seda teha igal ettevõttel eraldi ? investeerida seadmetesse, koolitada töötajaid, õppida infotehnoloogia võimalusi kasutama, olla uuenduslik ja riskialdis. See kõik toimub, sest see on äri olemus: areneda, kulusid vähendada ja tulusid tõsta.

Riigil eesotsas peaministriga on aga väga delikaatne roll ? mitte liiga palju teha, vaid luua tingimused selleks, et ettevõtted saaksid tegutseda. Ümberseletatult tähendab see seda, et meie maksusüsteem ja seadusandlus peab soodustama investeeringuid (mida ta ka teeb), töötajate koolitamist (mida ta ei tee) ja riskivalmidust (mida ta samuti ei tee). Vaid tootlikkust tõstes hoolitseme nii lammaste kui ka huntide eest: sissetulekud kasvavad, kuid tööandjad ei kannata.

Autor: ÄP