Disainvaip lisab kodule omanäolisust

Meil on majandusliku seisu hindamisel küll muud kriteeriumid, sest tihti ei kasutata võimalust anda oma kodule isikupära vaipade kaudu, isegi kui see on kättesaadav.

Valides disainvaiba, mis Eesti oludes võiks tähistada nii tekstiilikunstniku valmistatud unikaalset autoriteost või väikesetiraa?ilist toodet kui ka tuntud välisfirmade kalleid autorinimega kollektsioone, peaks kindlasti arvestama sellega, et vaibal oleks interjööris avarust ja ruumi mõjule pääseda. Vaip võib täita meie kodus erinevaid rolle ? olles lihtsalt põrandal soenduseks, kuhu on mõnus palja jalaga peale astuda, asendada seinamaali, tekitades meis igasühes erinevaid seoseid, kuid ta võib olla ka sisekujunduse element omaette, andes kogu ruumile värvi ja omanäolisust.

Vaiba põhiolemus on küll sama, kuid uusi lahendusi leitakse vanu tehnikaid uuesti ja tänapäevasemal viisil kasutusele võttes, vaibale erinevaid funktsioone leides (näiteks vaip kui istumis- ja lesimispaik, vaip kui mänguplats, vaip kui madrats, vaip kui mööbliese) ning materjalidega katsetades. Materjalikatsetustes peitubki viimase aja trend: kasutatakse traditsioonilisest erinevaid kiukooslusi ja lõnga valmistamise viise. Kokku on pandud erinevat päritolu kiud, neist punutakse nööre ja köisi, mida omakorda töödeldakse veel erinevalt ja siis vaibaks kootakse. Tulemuseks on erinevate struktuuride kooslused, olulisel kohal on ka nööride ja muude punutiste värvide mäng. Tekstiilikunstnike üksikeksemplaride puhul saab aga materjalikooslus olla veelgi pöörasem, kasutades lõnga­taolisi materjale naturaalsest ja traditsioonilisest metalli, plastiku ja klaaskiuni. Vaibakauplustest ja sisustus­salongidest leitav vaipade ja vaipkatete valik on väga lai. Kuigi enamik neist on sünteetilistest kiududest, põhiliselt nailonist, polüpropüleenist, polüestrist või akrüülist, on nende eeliseks võrreldes naturaalsete vaipadega, soodne hind ? alates 50 kroonist ruutmeetri kohta ning ehk mõnevõrra lihtsam hooldus. Siiski tasuks kindlasti mõelda ka naturaalsest kiududest vaipade soetamise peale, mille valmistamisel on kasutatud looduslikke materjale ning mis seetõttu on allergiavabad ning loovad parema elukeskkonna.

Lisaks erinevatele vaibakunstnikele, kelle kogemust ja professionaalsust võib igati usaldada, valmistab Eestis kliendisoovidele vastavaid ning üksnes looduslikest materjalidest vaipu ka Vändra firma Valley Tal, kes on ka president Arnold Rüütli tööruumidesse valmistanud täisvillaseid vaipasid. Valley Tali omaniku Aadu Juhkentali sõnade kohaselt neil praktiliselt puudub seeriatootmine ning enamik vaipu valmib kliendi soovide kohaselt, samuti märgib ta, et üle 90% nende toodangust eksporditakse. Kliendikesksus on aga viinud Valley Tali kunstniku Katrin Sempelsoni vajaduse korral ka Lõuna-Saksamaale, et seal koos tellijaga elamine üle vaadata, enne kui sinna vaipasid kuduma hakatakse. Aadu Juhkental soovitab vaiba tellimise jätta kodu sisustamise lõppfaasi.

Vaibakudumine on keeruline ja aeganõudev protsess. Võimalik on tellida kas trükitud või sissekootud mustrit, viimast siiski ainult villastele vaipadele.

Eritellimuste tsükkel näeb välja nii ? alustuseks esitab tellija või sisearhitekt kavandi, mille järgi tehakse kujundus arvutis ning kinnitatakse kliendiga veel kord üle, kui kõik sobib tehakse näidistükk ning seejärel valmib vaip kolme kuni üheksa nädala jooksul.

Vaibatooni osas põhimõtteliselt piiranguid ei seata, siiski on tootjatel olemas kindel värvi­kaart, millest sobivat valides tuleb vaiba hind veidi soodsam, aga saab värvida ka vastvalt kliendi soovile. Materjalina kasutatakse mererohtu, sisal- ja kookoskiudusid, paberit, d?uuti, lambavilla. Kavandi võib teha kunstnik või klient ise, on ka neid, kes soovivad vaibal näha oma maja pilti. Ühe ekstreemsema näitena toob Aadu Juhkental vaiba, millesse kooti armukese allkiri.

ASis Sunorek soovitatakse naturaalsete vaipade valimisel tähelepanu pöörata sellele, et ka vaiba tagus oleks valmistatud naturaalsetest materjalidest. Parimate vaipade tagus on mittekootud taimsetest kiududest valmistatud materjal, mis pealiskihiga on ühendatud mehaaniliselt ? see tähendab, et näiteks pole kasutatud mürgiseid liimaineid.

Kaupluses tuleks mainida, kas vaipkate paigaldatakse põranda­soojendusega põrandale ? vastavalt sellele tuleb valida sobiv materjal. See nõue kehtib loomulikult ka sünteetiliste vaipkatete osas. Naturaalseid vaipkatteid tuleb regulaarselt tolmuimejaga puhastada. Vedeliku sattumisel vaibale kuivatada see koheselt, et vältida plekkide teket. Arvestades fakti, et naturaalsed kiud on vedelikku suhteliselt väheimavad materjalid, ei tohiks kiirel reageerimisel tugevaid plekke üldse tekkida. Kui see peaks juhtuma, kasutada spetsiaalselt naturaalsetele vaipadele mõeldud puhastusvahendit või pöörduda abi saamiseks spetsialistide poole. Suurte pindade puhastamiseks peaks kindlasti kasutama puhastusteenust ? vältida märg- ja keemilist puhastust!

Valmisvaipasid saab näha ja osta näiteks Viru Keskuse neljandal korrusel ja sisustussalongis @home Pärnu maanteel. Kellel aga aega ja võimalust oma kodu kujundamisega rohkem tegelda, saab ühendust võtta noorte kunstnike liiduga Tekstiil Ruumis või Eesti Tekstiilikunstnike Liiduga. Lähitulevikus plaanib AS Valley Tal käivitada kodulehekülje, kus tellija saab ise vaiba kujundada ning seeläbi ka ligikaudse hinna arvutada.

Seinavaip on laiem mõiste, mille alla võib liigitada nii vanaema tikitud rüiuvaiba, kunstnikult tellitud gobelääni kui ka kanga, mis lihtsalt seinal eksponeeritud. Sisustustrendides on kanga või vaiba eksponeerimine seinal küll tõusev liin, kuid Eesti kodudesse see veel väga jõudnud ei ole. Samas oleks see väga efektne võimalus elustada oma ruume, mis pahatihti liiga monokroomsetes toonides.

Monika Järg osaühingust Tekstiil Ruumis ütleb: ?Ise olen seinavaipu tellijatele teinud tehniliselt sarnaselt oma põrandavaipadega, kõige suurem vahe on vast värvivalikus: seinale julgetakse tellida erksamat ja kontrastsemat. Seinavaip on ka tore alternatiiv kardinatele , kui kasutatakse pigem rohkem ruloosid, mitte voogavaid kangaid.? Küsimusele, miks seinavaipu vähe kasutatakse, ütleb ta, et on kohanud arvamusi, kus seinavaipa seostatakse ?vanaema tehtuga? ja arvatakse, et see pole tänapäeval enam sobiv.