India poemüüja lõunatund möödub tänaval magades

Meie mõistes suhteliselt ilmetu ja lõunamaiselt mustavõitu linn on Indias aga kindlasti üks puhtamaid ja tänapäevasemaid. Paisjärvesarnase laienenud jõesuudme kaldal asuval Goa osariigi pealinnal on kaks nime ? kaartidel Panaji, kohapeal ja turismibro?üürides aga Panjim. Vaatamata sellele, et Goa on India tähtsaim turismipiirkond, näeb linnapildis võõraid harva, eriti kohalikekeskne on kirev turg, kus suurimaks huviobjektiks on kaunites värvilistes sarides indialannad. Siin ei tüüdata pideva kaubapakkumisega nagu randades või kuurortides. Mandovi ja Zuari jõelahtede vaheline avar, kookospalmidega Miramari liivarand on inimtühi. Linna tähtsaim ehitis on künkal asuv valge uhkete treppidega katedraal, kauneim osa on edelas, mäeveerul asuv luksusvilladega rikaste piirkond, kust avaneb ülev vaade merele, jõelahele ja all-linnale.

Goa südameks on Mandovi suuet valvavast võimsast 16. sajandi Aguada kindlusest Baga jõeni jätkuva enam kui 12 km pikkuse liivaranna serval asuvad kolm kokkukasvavat kuurorti ? Candolim, Calangute ja Baga. Jõgi voolab vaevumärgatava tõusu ajal tagurpidi ja täidab ümbritsevad kanalid ja tohutud soolatiigid. Siis tammid suletakse, vesi aurab ära ja sool riisutakse hunnikutesse.

Bagast viib mäeküljel kulgev rada neli kilomeetrit põhja pool asuvasse omaaegsesse kuulsasse hipikülla Anjunasse. Siin käisid biitlid joogat ja sitarimängu õppimas, praegugi näeb rannas kuivetunud ja pikajuukselisi niudevöödes vanamehi ning topless-neiusid, mis mujal Indias keelatud. Lihtsate majutuspaikade ees seisavad sajad mootorrattad. Kolmapäeviti peetakse siin hipiturgu, rahvast toovad Bagalt mootorpaadid. Kitsastel külateedel näeb hindude elu ja kirevaid templeid.

Anjunast põhja pool paikneb Goa kauneim, peaaegu turistivaba Vagatori rand. Selle keskel asuvalt pangalt paistab võrratu, kaljudega pikitud ja palmidega ääristatud hele liivarand. Põhjapoolsel mäenukil laia Chapora jõe suudmes asub võimas Portugali kindlusevare Fort Chapora, kuhu tasub minna juba sealt avaneva imeilusa vaate pärast. Järgmised 30 km ideaalset supelranda ja kogu põhjaterritoorium on praktiliselt asustamata. Bagalt 15 km sisemaal asuvas linnas Mapusas on suurim turg reedeti, Baga jõe ääres aga laupäeva õhtul.

Hiiglasliku Zuari jõe silla taga algaval lõunaterritooriumil on turiste vähe. Esimese peatuse tegime vaateplatsiks kujundatud kõrgel poolsaarel Donja Paulal. Goa lõunaosa suurim, kuid väga inimhõre supelrand on Colva, kus rannarestoranid on ehitatud vaiadele. Järgmine kuurort on Benaulim, suur lõunapealinn Margao jääb 10 km sisemaa poole, siingi on huvitavaim paik turg. Silma jäävad teeäärsed hindu templid, punaseks värvitud hiidsarvedega künnihärjad, pesupesemine teetruubi lähedal kraavis ning teeremont, kus kümned naised pea peal äärekive või tufist ehitusplokke kandsid. Kaugemal lõunas turismi pole.

Mandovi jõel ja suudmealal pääseb paadiga saaki jahtivaid delfiine vaatama. Teine sõit viis Vana-Goa katedraalidesse, Panjimi mäele ja Goa õhtule Candolimis. Sealses uhkes Kashmiri Majas on päeval kallite vaipade, värvikate marmormosaiiklaudade ja seinapannoode näitusmüük. Purskkaevudega paradiisiaeda saabuvatele külalistele pannakse kaela lillevanikud ja otsaette pühamärgid, naised riietatakse saridesse. Näidatakse vaibakudumist ja ehtevalmistamist, kavas on pillimäng, tantsud ja söök-jook.

Kolmandal retkel suundusime sisemaale, kus tutvusime võrratute Mangeshi, Mahalasa ja Shantadurga hindu templitega (sinnani ristiusk ei ulatunud). Iga templi juures on suur bassein pesemiseks. Sealsetel pühakodadel ja -postidel olevad haakristid on aarialaste, esimesel aastatuhandel enne Kristust maa vallutanud tõmmude indoiraanlaste püha sümbol. Külastasime ka huvitavat Savoi-Veremi maitsetaimefarmi, kus kasvavad must pipar, vürtsid, kaneel, kardemon, t?illi, muskaat-, maa-, beetel- ja india pähklid. Viimase erkollastest viljadest aetakse rummilaadset jooki (fenny), mida pakutakse rahvusliku lõuna juurde.

Neljas retk viis Goa idapiirile Dudhsagari joa juurde, mis langeb piirimäelt mitme järguna, kokku ligikaudu 600 m, kuid pole väga veerohke. Tore oli selle all kristallpuhtas ja karastavas järvekeses ujuda, suur elamus oli mööda järsku mäekülge meie poole laskuv 30pealine makaagikari, kellele turistide saabudes lisasööta anti. Kohe algas maapähklite müük, mida nooremad ahvid peost haarasid. Tagasiteel läbisime bambusmetsi ja käisime Bondla kaitseala keskuses India loomade aias, kus sai elevandisõitu teha. Siin elasid vabalt suured mustanäolised ahvid. Ponda linnakeses üritati meid algavate holipühade puhul värvipulbriga üle pritsida. Enne pidasime neid kirgastes vikerkaarevärvides kuhjakesi turgudel maitseaineteks.

Edasi sõitsime laevaga mööda suurt märgala katvat Zuari lisajõgede ja kanalite võrgustikku, soovides näha krokodille. Väiksemaid nägimegi, hulgaliselt aga kotkaid ja iibiseid. Kanaleid ääristasid õhujuurtega mangroovitihnikud. Lõunapaus oli mõnusas koduloomade- ja viljaderohkes turismitalus.

Reisi muljeterikkaim oli kahepäevane retk üüritaksoga naaberosariiki Karnatakasse, Dandeli linna ja rahvusparki (marsruut ca 250 km). Selleks oli juhil vaja eelnevalt luba võtta ja piiripunktis meid registreerida. Keeleerinevused on sealmail nii suured, et Dandelis sündinud juht Radjan suhtles kohalikega pudiinglise keeles.

Peatusime selgeveelise Kali jõe äärses matkakeskuses, kus tehakse ka raftingusõite. Huvilisi lubatakse sinna vaid hommikul ja õhtul kahe tunni kaupa. Pääsu kaitsealale ootasime keskuskämpingus, mis tiigrite ja elevantide hirmus oli vallikraavi, tara ja okastraadiga ümbritsetud. Kaitsemeetmed on ranged ja piletid kallid ? sissepääs oli raskete kettidega suletud ja valvur sõitis kaasa. Bambusd?ungel oli läbitungimatu, kuid üle 50 m kõrgustest tiigipuudest ja teistest liikidest koosnev mets oli valgusküllane, sest kuivaperioodil lasevad puud enamiku lehti langeda. Puulatvades ragistas ja hüppas mitut liiki suuri ahve ning eksootilisi tuukanite ja faasanite sarnaseid linde, õnnestus näha gaure ? võimsaid ja ohtlikke india piisoneid.

Dandeli linnake näitas meile tõelise India nägu ? kesklinnas jalutasid kõikjal, ka turul, koduloomad, sh meetripikkuste sarvedega vesipühvlid, tavaline liiklusvahend oli härjarakend, hotellis puudusid linad ja pesemiseks toodi ukse taha ämber vett. Olime ilmselt linna ainsad eurooplased ja meid saatis pidev heatahtlik tähelepanu. Kohalikud on valdavalt taimetoidulised ja karsklased. Pooled linnaonnid koosnevad vaid bambusetüvedest ja palmi- või banaanilehtedest. Ühes sellises, mis kohvikuna tegutses, sõime meeldejääva hommikueine ? pererahva voodipõhjalt pakuti samas lahtisel savist tulekoldel valminud maitsvaid pirukaid ja sütel valmistatud kohvijooki. Tagatoas elasid vasikad ja kitsed.

Autor: Jaan Masing