Veski vabrikute vahel

Parkimiskohta polnud keskpäeval just raske leida, aga natuke pidi otsima. Tähendab ? inimestel on siia asja. Jah, suur kõrtsisaal oli enam-vähem täis. Ainult veski enda ruumid olid tühjad, need olid sellel kargel talvepäeval lihtsalt külmad. Nagu ikka populaarsetes rahvakohtades, valitses ka siin ruumi valjuhäälne lärmiraadio. Et kõrvu mitte kahjustada, istusime külmas veskis, õueriided seljas. Seal oli natukenegi vaiksem.

Kellel väga kiire, saab toidu kätte iseteenindusletist. Päevaroad on tõepoolest odavad, kapsarullid 29 ja seapraad 36 krooni, aga meil oli aega ja tahtmist menüüst parimat otsida.

Sellest lõunasöögist väärib meenutamist soe läätsesalat sibula-peekonilisandiga ja kalasupp, kus kala rohkem kui leent.

Läätsesalat oli ülimalt lihtne: hautatud läätsed, millele tavaliselt mulgipudru juurde antav praetud sibula-peekonilisand peale pandud. Lihtne, maitsev ja originaalne roog.

Praetud forelliga ei läinud enam nii hästi: liiga kaua kõigepealt köögis, siis ka pannil olnud, liiga kuivaks küpsetatud ja mitte eriti värske. Ka seapraad ei pakkunud elamusi, liha oli laualetoomist oodates vähe vintskeks läinud.

Kuna ikkagi on tegemist Balti Sepiku söögikohaga, siis on kookide-saiade valik üpris korralik. Nii sai muidu mitte kuigi maitsev lõunasöök magusa lõpu. Ja espresso oli üle ootuste hea.

Teenindust sama hästi kui ei olnud: leti juures andsime teada, mida me soovime, tühjaks söödud nõud olime sunnitud ise kõrvallauale panema, sest ettekandja tõi küll uued road lauale, aga nõusid ära ei viinud.

Menüüst saab lugeda veski ajalugu: algselt olla seesama veski Laiusel seisnud. Hiljem on teda siia-sinna veetud, kuni toodi pealinna tööstuspiirkonda Balti Sepiku pagari- ja kondiitritööstust esindama.

Kurvemat saatust ühe tööka ja ilusa veski jaoks on raske välja mõelda, aga reklaamiks sobib ju kõik. Ja kellelegi see koht ju meeldib ? reede- ja laupäevaõhtuti esinevad muusikud ja kõrts on lahti kuni kella kaheni.