Mis värvi on hüdroenergia

On ilmselge, et hüdroenergiast ei saa kunagi tegijat Eesti energiatootmises, sest isegi puhtteoreetiliselt saaks meil veest toota vaid 1,5% praegusest elektrijaamades installeeritud võimsusest. Kuid veeresurssi peaks loodusega kooskõlas ja võimaluste piires siiski rakendama, et pakkuda alternatiivi põlevkivile.

Ajal, mil fossiilsete kütuste lõppemist loetakse kümnetes aastates ja kliima soojenemisest tingitud ilmagrimassid on muutunud meie elu igapäevaosaks, on taastuvenergeetika muutunud päevasõnaks.

Euroopas võib juba ammu rääkida tuule- ja päikeseenergia tormilisest arengust. Maailma ühe suurima investeerimisfirma Merrill Lynch hinnangul kasvab tuule- ja päikeseenergia turg lähikümnendil 25?30% aastas. Merrill Lynchi enda investeeringud taastuvenergeetikasse ületavad juba tavaenergeetikaprojektide finantseerimist. Näiteks Saksamaa kavatseb aastaks 2020 tõsta taastuvenergia osakaalu toodetavast energiast kuni 20 protsendini. See fakt kõneleb enda eest.

Vaatamata sellele, et Eesti riik on võtnud ülesandeks toota 2010. aastal 5,1% ja 2020. aastal vaid 10% elektrit taastuvallikatest, on huvi alternatiivenergeetika vastu ka siin hüppeliselt tõusnud.

Eestis peetakse taastuva energeetika all silmas peamiselt tuule- ja hüdroenergiat. Tavamõistes pole hüdroenergia sugugi roheline. Kuid hüdrojaamad on sedavõrd väikesed, et meil peetakse seal toodetud elektrit mööndustega roheliseks. Paljude looduskaitsjate hinnangul pole Eestiski toodetud hüdroenergia sugugi roheline.

Põhjuseks on, tammid rikuvad ära kudemiseks kõlbulikud kiirevoolulisemad paigad, mistõttu väheneb kalapopulatsioonide hulk. Eesti jõgedes elab 40 liiki kalu, kellest pooled vajavad kudemiseks kiireloomulist jõge. Samas on Eesti lauskmaa, looduslikke kärestikke on niigi vähe ja neidki on hävitatud maaparandustööde käigus. Kui aga kärestikud kaovad või pole kättesaadavad kaladele, kaovad jõgede kaladest pooled või muutuvad nad väga haruldaseks.

?Kas see 1% Eesti elektritoodangust, mis saadakse veest, on seda kahju kaladele üldse väärt?? on kalateadlased retooriliselt küsinud. Seda enam, et selle ühe protsendi saaks katta, kui inimesed veidikenegi säästlikumalt elektrit tarbiksid.

Hüdroelektrijaamade arendajad ei nõustu väitega, et jõgedele ehitatud tammid on põhjus, miks kalade arvukus on vähenenud. Oli 1920ndail Eestis ligikaudu 900 vesiveskit ning siis olid jõgedes ka kalad. Vähe sellest, enamik hüdroelektrijaamu on rajatud vanadele tammidele, mistõttu jõgede seisund elektrijaama rajamisest ei halvene, pigem paraneb. Vanad tammid võiks lammutada, kuid küsimus on, kes selle eest maksab.

Samas pole ka kõigi keskkonnakaitsjate suhtumine hüdroenergiasse sugugi ühene. Paraku on nii, et iga meie tegevus mõjutab mingil moel keskkonda, mistõttu pole olemas nn puhast energiat. Seetõttu leiavadki paljud rohelised, et hüdroenergiat tuleks sellegipoolest Eestis arendada. On ju põlevkivi maailmas üks halvema keskkonnamõjuga kütuseid, mistõttu iga pisemgi võimalus põlevkivi asendada on teretulnud. Eesti väikestest hüdrojaamadest tulev elektrienergia säästab aga aastas 30 000 t ehk 50 rongikoosseisu ulatuses põlevkivi. Ja see pole väike kogus.

Autor: Sander Silm