Saksamaal tõstab pead viha kapitalismi vastu

Kriitika viis haripunkti Sotsiaaldemokraatliku Partei juht Franz Müntefering. Ta süüdistas tootmise mujale viinud ettevõtjaid ahnuses ja ühiskondliku vastutustunde puudumises ning võrdles rahvusvaheliste aktsiafondide juhte rohutirtsuparvedega, mis firmadele laskuvad, nende kulul elavad ja edasi liiguvad, kui hävitustöö tehtud. See tõi Münteferingile avalikkuse ja meedia toetuse. Ka Nobeli kirjanduspreemia võitja Günter Grass naeruvääristas olukorda kui ?aktsiaturu määratletud vabadust?.

Opositsiooniliidritele teema ei meeldi, kuid nad hoiduvad vaidlemast. Vaid üksikud Saksamaa majandusajakirjanikud ja ülikoolide professorid on vastu hakanud. Ettevõtjad ja firmajuhid neelavad vaikselt viha alla ja kolivad kiiremini mujale.

Münteferingi jutus on kindlasti olemas oma iva. Maksude kaotamine realiseeritud tulult suurendas aktsiamüüki. Rahvusvahelised aktsiafondid pakkusid ettevõtetele hädavajalikku likviidsust, lõhkudes samal ajal traditsioonilised omaniku­suhted.

Asja hea külg on see, et Saksamaa oma aja ära elanud hiigelettevõtted muutuvad väiksemaks ja tõhusamaks ning kapitaliturg saab ressursse paremini jaotada. Halb aga on see, et finantskapital liigub riigist välja, et rahastada teisi oma aja ära elanud hiigelettevõtteid.

Olid ajad, kui Saksa kapitalismi vastu näidati üles suuremat lugupidamist. Sõjajärgse Saksa majandusime ajal õnnestus madalate palkade ja vähearenenud valuutaga alustanud Saksa töölistel maailmaga konkureerida. Palgad kasvasid kiiresti ja elu läks paremaks.

Kuid 1970ndatel läksid sakslased liiale. Nad hakkasid oma heaoluriiki paisutama, viies valitsuse osa SKPst 39 protsendilt 49-le ja tervitades ametiühingute nõutud palgatõuse.

Et ime on hääbumas, hakkas koitma siis, kui Aasia konkurentidel läks korda hävitada suur osa Saksamaa tööjõumahukast tekstiili-, optikaseadmete ja täppistehnikatööstustest. Ometi uskusid inimesed igavesse kasvu.

Alles siis, kui endistest kommunismimaadest said turu­majanduslikud riigid, sai Saksa tööliste konkurentsivõimetus ilmseks. Saksamaa on maailma suurimate tööjõukuludega riik. Palgakulud kümnes uues ELi liikmesriigis moodustavad vaid seitsmendiku Lääne-Saksamaa tasemest, Rumeenia ja Bulgaaria tööjõukulud kümnendiku, Hiina palgad on 4% Lääne-Saksamaa keskmisest.