Viis ?okki, mis nõrgestasid Saksamaad

Viimase kümnendi jooksul on Saksamaa olnud Euroopa Liidu kõige aeglasemalt kasvav majandus ja Euroopa maailma kõige aeglasemalt kasvav kontinent. 1995?2005 tuleb Saksamaa kasvuks vaid 14,6%, samas kui vanade ELi riikide keskmine kasv on 24%, USA oma 39,9% ja maailmamajanduse keskmine 45,6%.

Saksamaa võimupartei, sotsiaaldemokraatliku erakonna juhi Franz Münteferingi meelest on asi selles, et Saksamaa on juba praegu seal, kuhu teised alles tahavad jõuda, Saksamaa aeglane kasv on märk loomulikust sulandumisest. Ent sissetulekult inimese kohta on mitu ELi riiki Saksamaast mööda läinud, sh Iirimaa, Suurbritannia, Holland, Prantsusmaa, ja kasvavad edasi kiiremini.

Teine, usutavam teooria ütleb, et viimase 15 aasta jooksul on Saksamaa seisnud silmitsi mitme väljastpoolt tuleva probleemi või ?okiga, mis on riiki üheaegselt tabanud. Oma jäiga ülesehituse, ulatusliku heaolusüsteemi ja ülereguleeritud tööturuga Saksamaa pole suutnud neile ?okkidele reageerida ja on sattunud raskustesse.

Esimene ?okk oli globaliseerumine, mis tõi endaga kaasa palju uut madalapalgalist konkurentsi. Kuigi globaliseerumine on järkjärguline protsess, muutus olukord, kui Hiina otsustas mängu astuda.

Teine ?okk oli ELi laienemine põhja ja lõunasse. ELi sisepiiride kadumine suurendas turgu kõigile liikmetele ja tõi majanduse mastaabiefekti. Mõelgem Nokiale. Tänu mastaabiefektile, mille ühisturg võimalikuks muutis, sai Nokia oma leiutisi täies mahus ära kasutada, samal ajal kui Saksa Siemens otsustas loobuda mobiiltelefoniturul osalemisest.

Kolmas ?okk oli euro. See on kaasa toonud pikaajaliste intressimäärade kiire ühtlustumise, mis enne olid mõnes riigis Saksamaa tasemest 5?7% kõrgemal. Vahetuskursiriskist vabanenud rahvusvahelised investorid ei nõudnud neilt maadelt enam riskipreemiat ja olid valmis andma raha kõigile niisama headel tingimustel nagu enne ainult Saksamaale.

Euroopale on see hea, sest see aitab kapitali jaotada ja tõukab tagant kasvu, viies Saksamaa säästud ebasoodsamais oludes olnud eurotsooni piirkondadesse. Kuid on kaheldav, kas Saksa töölised, kes samuti tahtnuks selle kapitaliga koostööd teha, ka mingit kasu said.

Neljas ?okk oli ELi itta laienemine, mis on kaasa toonud enneolematud võimalused kaubavahetuseks ja investeeringuteks idas, kuid ka tohutu madalapalgalise konkurentsi. Keskmiselt on palgakulu uutes liikmesmaades vaid 14% Saksamaa tasemest. Kuna ei Saksamaa ametiühingud ega heaoluriik taha kuulda palkade kärpimisest, on tulemus suurem tööpuudus ja aeglasem kasv.

Viies ?okk oli Saksamaa ühinemine, mis majanduslikus mõttes oli läbikukkumine. 1996. aastal oli Ida-Saksamaa SKP töötava elaniku kohta 61% Lääne-Saksamaa tasemest, kuid on nüüd langenud 59%ni. Idaosa aeglane kasv on viinud alla riigi keskmise ja ida tohutu nõudlus abi järele on suurendanud riigivõlga. Nõrk rahandusseis on omakorda õõnestanud investorite usaldust, mis on samuti majanduskasv.

Kõik viis ?okki on maailmale tervikuna kasulikud, kuid Saksamaale problemaatilised. Et ta suudaks väljakutsetele vastata ja edasi kasvada, peab ta oma tööjõuturu paindlikuks muutma. Vaid siis, kui palgad kohanevad uue olukorraga ja ühtlustuvad allapoole, on Saksa töölised jälle konkurentsivõimelised ja tööhõive võib suureneda.

© Project Syndicate, 2005. www.project-syndicate.org