Eesti majanduse roosiline põli on nüüdseks ilmselt lõplikult otsas! Need traagilised pöörded, mis toimusid 1997. aastal börsil, on nüüd murdnud end kinnisvaraturule.
Kui börsikrahh puudutas Eesti majandust üldisemalt, aga jäi siiski väikese grupi inimeste kanda, siis nüüd hoogu koguv kinnisvarakrahh jõuab kõigi meieni. Sest kolinal kukkuv kinnisvarahind pole ainult ühe huvigrupi poolt läbi seeditav. Kinnisvarakrahh nakatab pangad, pankade kaudu ettevõtluse laiemalt, see viib kasvava inflatsioonini, eurost võib nendes tingimustes Eesti ainult und näha. Viimasest Paulusest, kes hoiatas riiki ja rahvast kinnisvara hüsteeria eest, on saanud Saulus. Uus Eesti Panga president endise hoiatusi ei ole korranud. Ja käes see ongi!
Kuidas muidu, kui mitte kinnisvaraturu krahhiks, mulli lõhkemiseks, peadpööritava tempoga languseks pidada olukorda, kus kinnisvaraobjekti hind on vähem kui aasta jooksul langenud kuus korda? Räägitud krunt ja majad sellel maksid turuhindades veel aasta tagasi tehtud hindamisakti järgi ligi kolm miljonit, nüüd aga vaid viissada tuhat?
Paanikaks on põhjust, sest kinnisvaraobjektide juures ei ole nimetatud perioodi jooksul toimunud ühtegi muudatust, mis oleks võinud nimetatud vara väärtust nii drastiliselt kahandada. Kui see ei ole kinnisvarakrahh, siis mis see on?
Jah, ma veiderdan. Ma tean, et see ei ole krahh. See on korruptsioon. Ja see sõna ei loe Eestis teadupoolest midagi. Vähemalt siis mitte, kui peategelased on poliitikud ja misanstseenis osaleb suur raha.