Emil Urbel on Arhitekt

Kohtumise esimese vaatuse dekoratsioonideks on Emil Urbeli büroo õhustik. Kesklinnas, kortermajas, ei miskit liigset. Kui midagi ongi selles pisikeses büroos palju, siis on see natukene rahutu südalinnalik vaikus ja kaustad riiulisse jõudnud projektidega. Kõik on natukene sume.

?Varem oli rohkem lärmi,? nõustub Emil ise ka ja pakub istet. ?Mis sa siin ikka väga lärmad? Sellest ei muutu ju suurt midagi.? Vaiksem on nii kontoris kui ka ehitusplatsil, on Emil kindel ja meenutab, et veel mõni aeg tagasi oli kõik palju tulisem ja isiklikum. Vahest ollakse täna ehk liigagi rahulikud, näiteks siis, kui midagi jääb silma või tundub lihtsalt vale: ?Asjatundlikku kriitikat on puudu!?

Kes on tänapäeva arhitekt? On ta kunstnik, suhtekorraldaja, asjaajaja, toimetaja, eestseisja? Või hoopis müügimees, ehkki töid on ehitusturu palavikulise seisu tõttu rohkem, kui ära teha suudaks. Või on arhitektid poksikotid, mille tampimise on enese peale võtnud ühiskondliku valjuhäälse arvamuse tömp, aga paljujaksav rusikas?

?Olen projekteerinud 20 aastat. Esimesed kümme läksid kindlasti selle peale, et üldse aru saada, mismoodi üks maja on,? tunnistab Urbel naeratades.

Kahjuks ei saa ma samal hetkel vaadata silma ühelegi noorele, äsja kooli lõpetanud arhitektile. Diskussioon kogemuse vajalikkuse teemal jääb ära. Koolist rääkides kinnitab Emil ka ise, et tema sattumine arhitektuuri on puhas juhus. ?Vaatasin, et sisseastumiseksamid sobivad,? ütleb mees, kelle trumbid olid keskkoolis matemaatika ja füüsika.

Emil Urbel on paljude jaoks tuntud kui valgete kuubikute autor. ?See ei sega sugugi,? ütleb Urbel, et teda ei häiri külge jäänud nimi või maine. Vaatamata sellele, et ta paari viimase aasta jooksul ei ole teinud ühtegi valget ?kasti?. Oma käekirja vastu ei saa keegi, midagi pole kummalist selles, et arhitekt tegeleb ikka ja jälle just selle, talle omase kordamise ja uuestiuurimisega. See on mõnes mõttes kindla peale tegemine, on Emil Urbel ka varem öelnud.

Klientidest rääkides hindab Emil tarkust. Aga tarkust ei saa siinkohal otsida tellijast, kes kõhuli laua kohale heites näitab arhitekti joonistele näpuga osutades ja jooni vedades, et ?siit tee nii ja sealt hoopis naa!? Tark usaldab asjatundjat.

Teine vaatus. Klient. Maja on äsja valmis saanud. Või kui olla lõpuni aus, siis valmis saamas. Siit ja sealt tuleb veel koos ehitajaga üle vaadata ja pisut kõpitsedagi. Lepime kokku, et kliendi ja maja asukoha jätame mängust välja. Klient on härra X ja maja asub ilusas või kui soovite, siis looduskaunis kohas.

?Parem on kui igast kliendist ei saa sõber,? tõrjub Urbel väite, et hea eramaja ehitamine võiks olla sedavõrd intiimne tegevus, et lähedaseks saamist on keeruline vältida. Põhjenduseks on mõneti kõle, aga üheselt arusaadav sõna ? äri. Äsja valminud maja omanik ehk X ütleb aga ometi, et on koos Emiliga ära joonud nii mõnegi viski ja majast juba ammu rääkinud. Valmis ehitati teine projekt ja sissekolimine alles poolepeal.

?Koos kliendiga maja vaatamine annab alati suure annuse positiivset energiat,? seletab Urbel neid tundeid, mis valitsevad siis, kui ehituses asjatavad osapooled käivad veel pooleliolevat maja vaatamas.

Maja ümbruses ja hoovis ringikõndides muutub Emil Urbel ühtäkki avaramaks. Mitte, et sõnu saaks rohkem, aga ilmeid küll. Pilk rändab mööda valmis saanud hoonet, käed osutavad elavalt ühele objektile siis teisele. Samm on erksam ja palju pikem. Õueala on määratletud, sest krunt on suur. Selles hoovis tahaks olla küll. ?Lähme siia, ma ise pole seda näinud veel,? juhatab Emil rajale, mis viib äsjavalminud suitsuahjuni. ?Tuli välja küll,? ütleb Emil ahju silmadega mõõtes vaikselt, umbes sellise hääletooniga nagu meisterkokk, kes mekib äsja ahjust väljavõetud mahlast pardirinda.

Maja on ehitatud tellistest. Ja ehkki Urbel nimetab, et telliseid kliendid veel väga ei usalda ja mees ise jääb ka selle materjali kiitmisega kitsiks, on üks tema Pirita teele ehitatud majadest valitud 2004. aastal Euroopa 36 ilusama telliskivihoone hulka.

Kolmas vaatus. Kohviku aknaalune laud. Aknast paistab sepisvärav ja väärikad pargipuud ja see kõik ei olekski nagu nüüd ja praegu vaid hoopis aastate eest või siis hoopis teises linnas. Natukene paremini korraldatud linnas.

?Meil oleks vaja ühte korraliku kinnisvarakrahhi,? ütleb Emil Urbel ja minu tõllaratta suurused silmad näevad väga murelikku meest. Jutt käib korralagedusest (minu sõnavalik) Tallinna ehitusplaneerimises. Oleme jõudnud selleni, mis on teinud arhitektidest vaat et vihatuimad inimesed koduvabariigis.

Eestis võivad arhitektitööd teha kõik, kes selleks loa taotlevad. Õigust luba väljastamata jätta ametnikel sisuliselt ei ole.

?Neid jubedaid maju ei saanud välja mõelda inimene, seda pidi tegema arhitekt,? ja ma tean, et olen Urbeli suust või sulest ennegi seda lauset kuulnud, mure on sügaval südames.

Sageli suruvad valitsevad olud ja loodetav äriedu arhitektid nurka. Krundile tehakse detailplaneering ja see justkui seab, aga ei sea ka, mis sinna tulla võib. Detailplaneering peaks olema sama, mis raviplaan meditsiinis või kaitsetaktika juristidel kohtus. Viimast kahte ?lihtsurelikud? ei määra. Esimest aga küll, detailplaneeringu taga on lõppeks ikka poliitik, kes vaatab, et kas jah või ei.

?Tegelikult ei ole arhitektuuris ilus-kole oluline. Või kui, siis nii, et rumal asi on kole,? mõtiskleb Urbel, sõnaseadmise ja rittasättimise rütmi hoolikalt madalal hoides.

Ükski maja ei lõppe tema enda krundiga. Ja siia vist ongi maetud kõige suurem osa sellest probleemsest koerast, mis paneb paljude südame linna arenemise pärast mõnikord lausa valutama.

?Linnas peaks olema rohkem olemise kohti,? Emili hääl on varjamatult kurb, samas intensiivne.

Sotsiaalne närv on Emil Urbelil ametikohaselt erk. Arhitektide Liidu eestseisuse liige, ?üriiliikme töö erinevate konkursside juures.

Närv on küll erk, aga hääles on linnaplaneerimisest ja ehitamisest rääkides kuulajale omamoodi nauditavakõlaline ametimure. Tahan või ei, aga meelde tuleb õnnetu saatusega hispaania aadlik, keegi don Quijote. Aga selline loo lõpp poleks Arhitekt Urbeli suhtes sugugi aus.

Lõppmäng. Seisame Rocca al Mare kooli ees. Koolimaja, mille eest Emil sai 2000. aastal kultuurikapitali preemia, ootab peagi laiendamist. Paremat paika, kus mõelda, et mida tahaks veel teha ilmselt ei leiaks.

?Pritsumaja tahaks, näiteks!? vastab Emil Urbel kiiresti ja selles vastamises on jälle seda sama avarust, mille tunnistajaks olen korra juba olnud.