Kaks sügiseses päikesevalguses pealtnähtud lugu.
Hoovis seisab vana mees. Hallis, pikas habemes ja kohases soengus. Silmad nagu tulesädemed. Tema sirges seismises on veel rohkem iseteadmist ja enesekindlust kui Hermanni linnuse tornis. Seisab mu ees ja näitab väljaprinditud riigiseadustest punkte ja paragrahve. Seletab juurde, mõistlikult ja loogiliselt. Kuulan ja unustan oma tavalise skeptilisuse paberile puistatud seaduste elujõulisuse suhtes. Härra Wabariik lummab mind oma siiras usus.
Sõber seisab auto avatud pakiruumi juures ja näitab varustust. Korralikud kummikud, kaks numbrit suuremad, et villane sokk mahuks sisse. Vanad teksased, suur kummine kilekeep, maastikukarva, tehtud Hiinas ja silt peal, et NATO standart. Siis veel nuga. Spetsiaalselt ostetud, ehk on natukene liigagi vägev. Ja lõpetuseks punutud korv. Suveniiripoest, sellisest, kus eesti keelt kuuleb ainult siis kui müüjal on külas sõbranna kodukülast. Sõber vajutab pauguga auto päraluugi kinni. Linnamees, eluaeg korteris ja hiljem ridamajas elanud, läheb seenele. Esimest korda elus. Lõpetuseks küsib, et ega mul veel ühte korvi ei ole. Muidugi mul on.
Seotud lood
Äsja oma esimest tegevusaastat tähistanud 7000 ruutmeetril laiuv NET Spordihall on Lõuna-Eesti elanike seas kiiresti populaarsust kogunud, pakkudes erinevaid võimalusi peamiselt võrgu- ja pallialade harrastamiseks.