Andmise eesmärk on tavaliselt teise poole soosingu kindlustamine. Tänapäevase kõnekäänu järgi pole tasuta lõunaid olemas, ladina keeles on selle ütlemise vaste do ut des ? anna, et sulle antaks.
Kingituste või vanema sõnaga andide andmine ei puuduta üksnes teisi elavaid inimesi: anda võib ka surnute hingedele või jumalatele-haldjatele, näiteks uudsevilja, pühadeõlut või pühade puhul veristatud loomade verd ja sisikonda. Varem ongi räägitud ohverdamise asemel nimelt andmisest.
Jumalikel jõududel on tavaliselt inimestele anda õnne ja edu. Sakraalse sfääriga seondub ka see, mida tänapäeval heategevuseks nimetatakse, vaestele ehk santidele peavarju või söögipoolise andmine.
Nimelt võivad jumalad või pühakud käia sandi kujul maal hulkumas ja siis tuleb neid vääriliselt kohelda. Kui aga neid vääritult koheldakse, siis võivad nad selle eest karistada.
Võrumaal on kombeks, et pulmarongi juht annab vastutulijale ikka klähvi viina. Seda kommet on põlistanud lood, kuidas vastu tulnud vanamees, kellele midagi ei anta, muudab kogu pulmarongi huntideks mööda metsi ringi jooksma.
Näiteks esindavad mardi- ja kardisandid neid hingi, keda keegi nimepidi meeles ei pea ja kellele pole küünlaid pandud. Et nonde inimeste hinged päris toitmata ei jääks ega sellepärast kurjaks saaks, tuleb santidele üht-teist anda. Selle eest jagavad nad vastu õnne, näiteks vihtlevad võõrustajaid vitsakimpudega, soovides head tervist. Sisse astudes viljaterade üle ukse külvamine peab andma viljaõnne ja rikkust. (Terade asemel võib heita õnnistuse märgiks üle toa ka münte nagu udmurtidel kombeks.)
Varasemal ajal on omavahel olnud seotud vader ja tema ristilaps: enne lapse täisealiseks saamist kingib munadepühade aegu vader talle iga kord ühe muna. Kui aga ristilaps täiskasvanuks saab, peab tema oma vaderit munapühade aegu meeles pidama hakkama.
Jamalis ehk poolsaarel, mille nimi tähendab maailma lõppu, on veel siiani kombeks lunastada mõrsja välja 30pealise põdrakarja eest, milles on nii isaseid kui emaseid, noori ja vanu põhjapõtru. Sedagi nimetatakse kingituseks, kuid neenetsi kultuuris on kombeks kingitusele alati vastukingitus teha. Peiule tähendab see seda, et ta peab igal aastal naise vanemaid rikkalikult põhjapõdralihaga kostitama.
Kingiks antakse sealmaal sugulastele või headele sõpradele väljaõpetatud veopõtru. Heade kommete järgi tehakse vastukingitus kahe või kolme aasta jooksul. Vastukingitusega saab näidata oma soovi sidemeid tugevdada: sellisel puhul kingitakse vastu kaks või kolm põtra.
Kingituste andmise aeg on tavapäraselt talv, kui palju ringi liigutakse ja külas käiakse. Küllamineja rakendab oma narta ette tihtipeale rohkem põtru, kui selle vedamiseks tarvis oleks, et need siis külalise vastuvõtjale anda. Tihtipeale võivad mõne pere põdrakarjas olla peaaegu pooled põdrad kingituseks saadud.
Sel kombel maandavad põdrakasvatajad vastastikku riske: kui ühe kari juhtub taudi või õnnetuse läbi hukka saama või suuri kahjusid kannatama, siis on tal palju tänuvõlglasi, kelle toel ta võib end ja oma peret edasi toita ja suuremast kitsikusest üle saada.
Sellist majandusmudelit on nimetatud ka kingimajanduseks ja seda leiab paljude kogukondliku eluviisiga karjakasvatajate või küttimisest elatuvate rahvaste seas, kes sõltuvad märgatavalt jahi- või karjaõnnest.
Sellise kogukondliku elukorraldusega on võrreldud ka tänapäevast vaba tarkvara liikumist, kus tarkvara arendatakse nii, et iga vabatahtlik panustab üht-teist ühisesse ettevõtmisse ja kõik saavad selle viljadest osa.
Samuti ei lase küttide kogukond tavaliselt ühelgi oma liikmel nälga surra, ka pere toitjast mehe kaotanud perekondadele antakse ühisest jahisaagist osa leskede ja nende laste toetuseks. Samuti kui meil on välja valitud mihklipäeva oinas juba varakult, on ka neenetsi karjakasvatajatel kombeks pühendada mõni eriti ilus põder Numi-Toorumile.
Mõneti sarnane oli juhtum, kui metsaneenetsi aktivist Juri Vella, kes oli pinnuks silmas naftatootjal Lukoilil, kinkis president Vladimir Putinile oma karjast ühe põdra, et saada endale võimude soosingut konfliktis naftafirmaga.
Seotud lood
“Peaksime igapäevaselt kasutatavaid asju paremini hoidma,” räägib saates “Juhtides tulevikku” tehnikaringlust korraldava Green Dice asutaja ja juht Argo Alaniit. “Elektroonikaseadmete tootmine on selline, mida ei lubataks enam Euroopas teha – keskkonnanõuded on meeletud ja me ei taluks näiteks elementide kaevandamist, see on ränk töö.“