Üllatuspidu mängib kannelt tundekeeltel

Palju inimesi, vaikus, vaikus ja siis äkki nii, nagu vulkaanipurse. Pärast seda pisarad, natukene kogelemist ja palju kallistusi. Üllatuspidu jääb kauaks südamesse.

Üllatuspidu ei olnud üldiselt minu maitse. See jube kisamine, kui peategelane sisse astub, on muidugi odav kli?ee, ja nii ei ole sugugi mitte kohustuslik. Samas on sellel kõigel ikkagi kuidagi ?surprise surprise? mekk juures.

Vähemalt uskusin ma nii enne, kui saatus sättis mind paari üllatuspeo külaliseks. Täna ma enam nii kindel ei ole.

Üllatuspidu võib vabalt olla ka selline, mis jääb hea maitse piiridesse ning pakub kõigile osalejatele rõõmu ja mälestusi pikkadeks aastateks.

Üllatuspeo korraldamine ei ole iseenesest midagi erilist. Selle juures peab arvestama lihtsalt topelt sõnade- ja veenmismahuga.

Iga kutsutud külaline peab saama ka päriselt aru, et moka maas pidamine ei ole mitte moepärast palve vaid tõsine ülesanne. Ja hea on, kui te korraldajana kohe seletate ka, et vait peab olema jäägitult ja et selles olukorras on lubatud isegi väikesed valed.

Miks ma seda rõhutan, väga lihtsal põhjusel.

Sain kutse ja sattusin järgmisel päeval kohe raamatupoodi. Hea jalutuskäik, seekord lausa põhjusega, vaja ju kingituseks sobiv lektüür valida. Lehitsen ja loen ja äkki ütleb keegi tere. Vaatan ringi ja märkan siis tuttavat nägu ja juba ma hüüan, saamata lausejupil sabast kinni, et suur tänu sain kutse kätte ja kindlasti tulen.

Muidugi ei teadnud nähtud tuttav midagi kutsest ja see oli selge ta silmadest. Kui natukene imestunud inimese silmad meenutavad tõllarattaid, siis sellel hetkel nägin ma täpselt, millised olid kunagi Mississipil sõitnud jõelaeva veorattad. Midagi nutikamat mulle pähe ei tulnud. Esika kutsed, sa töötad ju draamateatris endiselt? Ah pole kunagi töötanud? Muidugi, kuidas ma võisin, anna andeks jne.

Seekord mu vale töötas. Aga üllatuspeo korraldaja jaoks on minusugused udupead pigem hukatuseks.

Teine oluline detail on peole kutsutavate nimekirja koostamine.

Kui ei taha korraldada just sellist pidu, mille kõik osalised on märgitud suguvõsa monograafilisele lehele sugupuu erinevatele okstele, siis tuleb kindlasti kaasata paar lojaalset sõpra või sõbrannat. Nende abil saab kokku selle nimekirja, mis parajasti kõige põhjalikumalt võiks sünnipäevalast rõõmustada.

Edasi, peopaiga valimine. Seegi on üsna keeruline ülesanne.

Kuna sünnipäevalaps või muidu peopõhjustaja peab sinna ise viimasena kellegagi koos ?sattuma?, siis oleks vajalik, et see paik oleks n-ö loogiline. Sest kes usuks juttu, et just minu sünnipäeval tuleks juhuslikult kiirest näiteks teletorni kohvikusse põigata või siis hoopis Saue mõisa.

Ei, sellised erilised variandid langevad ära. Peo pidamiseks tuleks valida selline koht, mis kohe mitte kuidagi ei seostuks esmapilgul peopidamisega.

Üks oluline detail on kohavaliku juures veel. Oletame, et kui peopaigaks on valitud väike ladu, keeglisaal või motelli konverentsisaal, siis peab olema eriti tähelepanelik selle suhtes, et külalised saaksid siiski ära parkida oma autod nii, et saabuja ei saaks neid esimese märkamisega kohe ära tunda. Nii tuligi eelpool mainit peol jätta oma auto peaaegu kilomeetri kaugusele. Selline parkimine nõuab aga kindlasti külaliste jaoks korralikku eelkokkulepet või skeemi.

Muidugi mõtleb nutikas üllatuspeo korraldaja läbi selle, et üllatuspeo fakt ise ei jääks ainukeseks üllatuseks õhtu jooksul.

Juhul kui koos on ka lapsepõlvesõbrad, siis on ühiste tegemiste ja muidugi ka keldrist leitud asjade ühine meenutamine ja nende oksjon asi, mis pakub lõputult lusti.

Ja lõpetuseks muidugi ei oleks midagi kenamat, kui laulu lööks lahti mõni kodumaine sünnipäevalapse lemmik.

Siis võib olla kindel, et sõbralik puudutus tabab õhtu jooksul nii mõnelgi korral neid keelekesi, mis pisarad voolama panevad.

Ja mitte ainult temal, kelle jaoks te üllatuspidu planeerisite.