Allveefotograafia on ainulaadne hobi

Küllap on inimesi, kes fotopoest veekindla ühekordse kaameraga Vahemere soojas vees pilte on plõksinud, isegi rohkem, kuid päris allveefotograafiaks tõsised tegelejad ?snorkeldamist? ei pea. Snorkeldamiseks nimetatakse seda tegevust selle pärast, et kaamera piiratud sügavusvaru (2?5 meetrit) võimaldab pildistada peamiselt maski, lestade ja õhutoruga (snorkeliga) sukeldudes. ?Sellistele piltidele korraldatakse maailmas siiski ka oma konkursse, kus mõnikord on väga huvitavaid fotosid,? teab allveefotograafiaga Eestis juba kümmekond aastat tegutsenud Peep Rada. Omal ajal oli ka tema esimene kaaslane vee alla minekul just selline ühekordne fotoaparaat. Pilte sellest sukeldumisest aga ei tulnud: kaamera valis enesele vabaduse ja ujus omanikult küsimata lihtsalt minema.

Nüüdseks on ühekordsed kaamerad Peep Raja jaoks juba minevik ja vee alla minemiseks on tal Jaapani firma Sea & Sea allveefotoaparaat Motormarine II, mida tema tavapärasematest vendadest eristab veekindel korpus. Kui tavapärane fotoaparaat vee alla sattudes üldjuhul lõbusate mullikeste saatel põhja vajub, siis allveefotoaparaadiga saab teha seda, milleks fotoaparaat ette on nähtud: pildistada.

Pildistamine vee all on aga hoopis keerukam kui sama tegevus maa peal. ?Vees ei ole tavaliselt kunagi piisavalt valgust,? räägib allveefotograafiaga mitme aastakümne vältel tõsiselt tegelenud Endel Grensmann. Tema huvi veealuse pildistamise vastu tekkis pärast ?Maailm ja mõnda? sarjas ilmunud Hans Hassi raamatu ?Me tuleme merest? lugemist koolipoisina. Sealt edasi läks juba loomulikku rada: esialgu katsetused poes müügil olnud veekindlate vutlaritega, hiljem ise laiformaatkaamerale Sojuz veekindla korpuse ehitamine. Too kaamera ja vutlar on tal tänagi alles, kuigi nendega vee alla minekuks pole ammu enam mahti olnud: hing ja huvi lähevad nüüd fotograafia teise haru aerofotograafiaga tegelemisele. Allveepildistamisest rääkides lähevad Endel Grensmanni silmad aga endiselt särama. ?Vee all tuleb arvestada sellega, et kui nähtavus on kolm meetrit, saab enam-vähem selge pildi vaid meetri kauguselt,? seletab ta. Põhjus on lihtne: merevees on tavaliselt niivõrd palju hõljumit, et suurem osa valgusest lihtsalt neeldub ning tegelikult päris lähedal paiknevad objektid mähkuvad kaamera jaoks rohelisse udusse. See on ka seletus, miks allveefotograafi fotokotti ei kuulu kunagi ühtegi suumobjektiivi.

?Vee all pildistades on mõistlik kasutada hoopis lainurk- ja makroobjektiivi,? seletab Peep Rada oma fotokotti tutvustades. Tavaliselt on tema kaameral ees lainurk, väiksemate detailide, näiteks kalade või mõne huvitava veetaime pildistamiseks aga makroobjektiiv. Sea & Sea kaameral on objektiive võimalik vee all vahetada, see teeb pildistamiseks sobivate hetkede ärakasutamise küllaltki lihtsaks.

Lisaks on Peebu fotokotis tugevajõuline välklamp, mis aitab fotograafi vaatevälja sattunud objektidele anda tagasi nende õige värvi. Näiteks punase värvi nägemiseks vee all peab juba viie meetri sügavuses olema täiendav valgusallikas. 30 meetri sügavuses valitseb aga keskpäevalgi pilkane pimedus. Tugeva valgusallikata seal hakkama ei saa. ?Välklampe peaks vee all kaasas olema vähemalt üks, parem aga kaks või kolm,? märgib Peep Rada.

Palju sõltub ka kasutatavast filmist: näiteks telefilmi ?Ettevaatust, Hiiu madal? tegemisel õnnestusid 30 meetri sügavuses tehtud kaadrid Endel Grensmannil vaid seetõttu, et tal oli kasutada soomlasest tuttavalt saadud välismaine tundlik mustvalge film.

Veekogus pildistamisel on maapealse fotograafiaga võrreldes veel üks suur erinevus: seal ei ole aega lõputult ringi ujuda ja vaadata, kas midagi sobivat pildistamiseks jääb objektiivi ette või mitte. Õhku lihtsalt ei jätku. Nii tulebki juba kaldal valmis mõelda, kas ja mida üldse pildistada tahetakse. Ühe korraliku fotosarja tegemine võib nõuda aga isegi viite või kuute sukeldumist. Just kuue sukeldumisega valmis Peep Rajal fotode sari Rummu karjääri põhjas vee all olevast ekskavaatorist. ?Iga kord veest välja tulles tulid uued ja uued mõtted, kuidas ja mida pildistada,? meenutab ta. Et päevas jõuab sukelduda kõige rohkem kaks korda (aega kulub nii puhkamiseks kui ka varustusega tegelemiseks), kulus mõtete realiseerimiseks mitu nädalavahetust.

Allveefotograafiaga tegelemiseks on veel üks oluline eeldus: tuleb osata sukelduda. See aga tähendab vajadust käia sukeldumiskursustel, samuti tuleb muretseda varustus. Ja ega esimesed iseseisvadki sukeldumiskorrad pildistamisele kulu: pigem on rohkem tegemist iseenda vees hoidmisega. Alles siis, kui see selge, tasub hakata mõtlema fotoaparaadi kaasavõtmisele.

Mis varustusse puutub, siis spetsiaalse allveekaamera ostmine pole alati vajalik, piisab ka veekindla korpuse ostmisest juba olemasolevale filmi- või digikaamerale. Koos sukeldumisvarustusega võib korpuse, objektiivide ja välklampide ostmisele kulutatav summa ulatuda 30?40 tuhande kroonini. Samas on võimalus näidata sõpradele fotolt, milline on Naissaare juures merepõhjas lebava Saksa auriku Bungsberg kapteni vannituba, tehtud kulutusi kindlasti väärt.