Viisakus toob majanduskasvu

Kas viisakus aitab majanduskasvule kaasa? Mitte tingimata, on tõenäoline vastus, kui küsida inimestelt tänaval. Siiski on enamik mereröövleid soovinud saada sir?ideks! Majandusteadus üheseid vastuseid ei paku ? kui üldse, siis pigem vastuolulisi vastuseid. Suhetest on ilmselt kasu. Inimestele meeldib äri teha nendega, kes neile meeldivad.

Järgmine huvitav küsimus on, kas viisakus loob majanduskasvu või majanduskasv hävitab viisakust? Praegusaja Eestis tundub olevat tihti tõsi ka viimane väide.

Liigne töökoormus ja kiire kasv pigem vähendavad viisakust. Ilmselt on sellega nõus suurem osa inimesi. Samas võiks mõelda ka teistpidi. Kui kliente on kümme ja aega tegeleda vaid kaheksaga, siis loobutaksegi kas teadlikult või ebateadlikult kahest, kes on ka tõenäolisemalt vähemkasumlikud, mis peaks tähendama, et ressursid on majanduslikult efektiivselt ümber jagatud.

Kriitikud võivad ikkagi norida ? kliendil on alati õigus, klienti saab petta vaid üks kord jne. Tõenäoliselt on viisakas klienditeenindaja vara, mida on raske, kui mitte võimatu, asendada. Ehk teisisõnu, kui koormus ja kasv on suur, peaks just viisakusele ja suhtlemiskultuurile erilist rõhku panema, sest muid võimalusi tihti pole. Miks peaksin ma hoolima ettevõttest, kes ei suvatse mu e-kirjadele vastata?

Kas viisakad riigid on majanduslikult edukamad? Veelgi huvitavam väide oleks ilmselt vastupidine ? kas ebaviisakad riigid on majanduslikult ebaedukamad?

Näiteid saab tuua mitmeid. Tõsiasi on see, et ajalooliselt on kapital pigem liikunud põhjast lõunasse ja põhjapoolseid riike peetakse formaalsemaks, mille üks väljendusviise on ka viisakus. Samas on mind alati hämmastanud näiteks itaallaste ja kreeklaste struktureeritus ja viisakus, kuigi see tavakäsitlusega neist rahvustest kokku ei lähe. Ka näiteks kokkupuuted Skandinaavia noortega väljaspool nende tavakeskkonda võivad olla päris hirmutavad.

Üks huvitavamaid näiteid on endised Inglise kolooniad. Võrreldes teiste riikide kolooniatega, on enamik Inglise endisi kolooniaid heal järjel. Viisakuse üks avaldumisvorme on ka lugupidamine ja austus nende riikide vastu, kus parasjagu ollakse. Ka enamik edukaid Kaug-Ida majanduskeskkondi on viisaka suhtlemiskultuuriga.

Kas eestlased on viisakad? Istudes Tallinna lennujaamas taksosse tabab suurt osa inimesi karm reaalsus. Teisalt, suheldes äris või inimene-inimesega tasandil, on suhted tihti soojemad ja usalduslikumad kui paljudes n-ö vanades Euroopa riikides. Siiski on mul kuri kahtlus, et viisakas taksojuht teenib oluliselt rohkem kui tema ebaviisakas ametivend. Viisakus ei tee riigist tingimata majandusimet, kuid ebaviisaka suhtlemiskultuuriga on seda kindlasti raskem saavutada.

Viisakuse sünonüümid on täpsus, tähelepanelikkus, soojus, austus jne. Kas me sooviksime, et meid nii koheldaks? Kas me sooviksime selliste inimestega äri teha? Vastused on lihtsad. Siiski teame, et sajaprotsendiline tulemuslikkus on võimatu. Siiski, vähesed erandid välja arvatud, sünnitab vägivald ­ainult vägivalda, ehk ebaviisakus madalamat majanduskasvu. Pankrotistatistika ja nende ettevõtete suhtlemiskultuur võiks pakkuda päris huvitavat uurimisainet.

Paljusid asju paneme tähele alles siis, kui need meid isiklikult puudutavad. Viisakust ja austust on väga vaja ka eri põlvkondade vahel. Viisakus ja austus ei tähenda seda, et tuleb kellegagi automaatselt nõus olla.

Küll aga hämmastab mind tõsiselt, kuidas ühes maailma väiksematest riikidest, kus rahvaarv jätkuvalt kahaneb, ollakse tihti ebaviisakad oma laste vastu nii inimlikul kui riiklikul tasemel. Seega, parim investeering, mis me teha saame, pole lihtsalt toimiv haridussüsteem, vaid süsteem, mis soosib haritust ja viisakust, ning see omakorda loob jõukust.