Eesti publik sööb teatrit hoolega. Või kui olla natukene lennukalt poeet, siis võib öelda, et vist lausa mõlema suupoolega. Eks see on muidugi hea. Aga tsipakene koomiline ka. Ja palun, ärge küsige, mis see on. Kes seda teada küll võiks! Igal juhul on sellele küsimusele vastamises peidus korralik lõputöö, või isegi mitu. Kui neid just tehtud pole. Teatritükk on sellest nüüd vist olemas.
Rühka juurde. Õieti siis Eesti Draamateatri lavastuse ?Adolf Rühka lühikene elu? juurde.
Esietendus, pinguli täis saalile, anti 4. detsembril. Teksti autor on Andrus Kivirähk, lavastaja Ingomar Vihmar, nimitegelase Adolf Rühka, kohtukirjutaja ja teatrilembi kehasse, passitab end hästi Risto Kübar Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast. Lavastuse emateemaks on kavalehele ja tükki tutvustavasse nuppu Draamateatri kodulehel kirjutatud küsimused andekuse, selle hindamise ja mõõtmise ning teisalt Eesti teatriajaloo kohta. Eks see kõik võib olla tõsi ka. (Kes ootas, et nüüd tuleb siia ?aga?, siis teil on õigus. Tulebki.)
Aga vist rohkem veel kui andest ja selle olematusest on etenduse teksti kirjutanud mees mõelnud just sellele, millest sai alustatud: eestlase armastusest, jäägitust, vahel lausa pavlikmorozovlikust armastusest laval sündiva pool- ja pärispettuse vastu.
Eesti teater, professionaalne, saab järgmisel aastal sajaseks. Küllap selle aasta jooksul jõuab kuulaja/vaatajani hulgaliselt lugusid ajast, mil teatrielu hoo sai ja hilisema piiritu kiindumuse vundament valati. Lugu Adolf Rühkast kuulub kindlalt sinna nimekirja. Jäägitult teatrist nakatunud mees ei märka muud enese ümber, teda ei kõiguta raha, tiisikus, võlad, mitte miski. Viimastest olulisemad on isegi mehed, kes on olnud sadades etendustes, mänginud tuhandetele ja tuhandetele elevanti. Õieti täitnud elevandi tagumisi ja esimesi jalgu ja lonti.
Muidugi on selles etenduses veel, nipet-näpet. Ja vahepeal isegi rohkem kui lihtsalt nipet-näpet. Ilusad episoodid noorte armastajate vahel hullutavad ju ikka publikut. Sest kirg on neis ja mingi äratundmise noot. Ja siis muidugi teater teatris, ära keeramises on Kivirähk vaieldamatu t?empion. Ja kui kusagile on vaja värvi, siis seda leiab Andruse tegelaskujudest ämbrite viisi.
Aga laval saab asi natukene otsa. Tegelaskujud liiguvad joonlaua kriipsu meenutava sirgjoonelisusega punktist A punkti B ja kui saali võiksid jääda ainult need, kes ei aima millises suunas ja mis on summa, siis jääks pinkidele ilmselt ainult noored hiina tudengid, kes ülesandest aru ei saanud, ja tukkuma jäänud natukene konjakised vanamehed.
Kuidagi sirpsti käib lugu näpuga üle lavakunsti ja asi vask. Vahel muidugi tahakski sihukest, Dolf Lundgreni tahan ma ju ka oma hullude päevade ajal!
Ja nii istungi saalis ja tunnen hiljem öhe kadudes, et ehkki Adolf Rühka elu jäi liiga lühikeseks, sai sellest ometi liiga pikk etendus.
Seotud lood
Telia Digikoristuspäev toimub juba 31. jaanuaril. Meenutame, kuidas viidi sel aastal digikoristust läbi Eesti Kaitseväes, kus IT-süsteemidest ja seadmetest kustutati kokku kümnete terabaitide ulatuses digikeltsa.