Tants jõulukuuse ümber

Balthasar Russow kirjeldas halvakspanevalt 1584. aastal valminud ?Liivimaa provintsi kroonikas? muude pidustuste ja ohjeldamatute lustimiste reas ka Mustpeade vennaskonna jõulukombeid. Selle kirjeldusega illustreeritakse Tallinna nõudlust olla maailma vanima jõulukuusega linn.

?Pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas,? saab kroonikast lugeda. ?Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule, kusjuures ka tulevärgimeestel suuremaks toreduseks rakette tuli õhku lasta. Ning kuigi õpetajad neid selle pärast noomisid ja seda Moosese vasikatantsuks nimetasid, ei hoolitud ometi sellisest noomimisest mitte midagi. Peale selle ei olnud ka otsa ega äärt pöörkiigega sõitmisel päeval ja ööl naiste ja piigadega.?

Mustpeade vennaskonda kuulusid vallalised jõukamad kaupmehed-laevaomanikud üle Vana-Liivimaa, oma maju oli vennaskonnal rohkem kui 20 linnas. Eestlasi mustpeade hulgas enne 20. sajandit teada ei ole. Abiellumise järel läksid mustpead üle Suurgildi, millel oli linna asjade korraldamisel suur mõjuvõim, sest raehärrad valiti nimelt sellest kaupmeeste ühendusest.

Teiselt poolt on taas teada, et praegune raeplatsile kuuse püstitamise komme sai alguse kolmveerand aastasada tagasi, 1928. aastal ning juurdus visalt 1930ndail kõigis Eesti suuremates linnades. Läbi sõdade ja usupuhastuse aja on kombed jõudnud kaunikesti ümber kujuneda: mustpeade tulevärgi jõudis raad üsna pea ära keelata, sest see ohustanud ümbruskonna maju. Kiriku suhtumine sellistesse ilmselt paganlikesse kommetesse polnud samuti kiita, nagu näha Russowigi jutust, eriti veel ajal, kui päevakorral oli äge võitlus katoliku usu jäänuste vastu.

Lõppeks oli jõuluaeg enne ristiusu pühadeks kujunemist Rooma riigis tuntud saturnaalidena, suurte aastalõpupidustustena, mida hiljem Lääne-Euroopas meenutavad karnevalid (ja otsapidi ka firmade aastalõpu- ja jõulupeod), kus rahvas võib oma tavapärased argised rollid veidikeseks unustada.

Uuemaaegne jõulukuuse tuppatoomise ja ehtimise komme levis Lääne-Euroopas laiemalt 17. sajandist alates. Leviku ühe koldena mainitakse Elsassi praeguse Saksamaa ja Prantsusmaa piiri peal, varaseim teade pärineb aastast 1521 ehk Tallinna teatest 80 aastat varasem. Tava sai ligi kakssada aastat tagasi Saksamaal niivõrd üldlevinuks, et üle mere meiegi maale jõudis.

Kuid jätkem hetkeks aastaarvudega võistlemine ja vaadakem aastaringi teist poolt. Nimelt kevadiste ja suve algust kuulutavate pühade puhul puu püstipanemine küla keskväljakule või meie mõistes kiigeplatsile pole aastasadu Skandinaavias, Saksamaal ega Inglismaal midagi imelikku olnud. Seda puud nimetatakse meiupuuks ning ta on tavaliselt kask või viirpuu. Kindlasti olete kuulnud kaskede tuppatoomisest suvistepüha või jaanipäeva aegu. Põhjalikult on kombest kirjutanud tuntud inglise etnograaf James George Frazer oma ?Kuldses oksas?, teades nimetada, et ?vaabimaal on meiupuuna tarvitatud 1. mail ka kuuske.

Meiupuu ümber on kombeks pühade aegu tantsida, Inglismaal korraldavad viimasel ajal meiupuu püstipanemist tihtipeale rahvatantsurühmad. Russowi kirjeldust kõlbab suve pool kenasti peegeldama ka komme panna jaanitule keskele pikk latt ja selle otsa vana vankriratas: selline jaanituli on üsna põleva kuuse sarnane.

Seega võib arvata, et puu püstitamine nähtavale kohale ka talvisel pööripäeval ei nõua erilist leidlikkust ja selle peale võisid inimesed tulla mitmel pool. Jõulukuuski on hilisemalt nimetatud lausa otsesõnu talvemeiudeks. Üks Kadrinast üles kirjutatud eesti rahvalaulgi nimetab kuuskede kõrval jõuluks kaskede tuppatoomist, näidates niiviisi, kuidas aasta eri pooltel asuvate pühade kombed võivad seguneda. Samasuguse segunemisena tundub mulle jõuluaegne kiikumine Russowi kirjelduses, kuivõrd rahvakalendris tähistatakse kiikumisega tavaliselt ikka kevade ja suve saabumist, kiigepühadeks on põhiliselt suvisted ja jaanipäev.

Rahvakalendri uurija Mall Hiiemäe toob oma ?Eesti rahvakalendris? veel ühe huvitava paralleeli kuuskede või kuuseokste ning kaskede või kaseokste kojutoomisele. Nimelt on mardisantidel ja kadrisantidel mõnikord tänapäevalgi kaasas vitsad, millega pererahvas ?Tuoreks, terveks!? lausudes või muul kombel head tervist soovides üle käia. Munapühade eel koju viidavate pajuurbadega, mida praegu üksnes vaasis hoitakse, urbisid ehk lõid poisikesed külatänavatel kergelt vastutulijaid, samamoodi tervist soovides ja mune nõutades. Seeläbi on värskete okste või noorte puude pühadeks kojutoomine üsna tihedalt seotud tervise ja õnnega, mis nendest peaks tulema.

Ja mine sa võta nüüd kinni, kas vitsakimp jõulu­vana vööl ongi ainult halbade laste nuhtlemiseks mõeldud.