Eesti saab gaasitoru projektile küsida Helsingi komisjoni hinnangut

Viimastel kuudel lõkkele löönud diskussioon Vene?Saksa gaasijuhtme üle ei ole seni avalikkuse ette toonud selget nägemust selle kohta, miks või kuidas peaks torujuhtmeprojektist mõjutatud riigid seda takistama või suunama.

Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) on tunnistanud Läänemere eriti tundlikuks merealaks. Ehkki tegu pole suure merega, on siinne laevaliiklus üks maailma tihedamaid, eriti naftatransiidi osas. Helsingi konventsiooni, mille pooled on ka Venemaa ja Saksamaa, eesmärk on kaitsta merekeskkonda mis tahes reostuse eest ja võimalikult ulatuslikult aidata kaasa selle ökoloogilisele taastumisele (vt tabel). Need kohustused ei lasu üksi ?tegijail?, vaid ka ?pealtvaatajail?. Helsingi konventsiooni toetab rahvusvahelise mereõiguse ?piibel? ? ÜRO mereõiguse konventsioon, kus on merepõhjas tegutsemise reguleerimiseks samasisulisi sätteid.

Kui rääkida rahvusvaheliste tavade järgimisest ja juriidilisest korrektsusest, on raske hoiduda kriitikast Venemaa ja Saksamaa aadressil. Venemaa puhul pole üllatav rahvusvahelise õiguse liberaalne tõlgendamine oma rahvuslikes huvides. Saksamaa tegevus on aga eriti taunimisväärne, sest ELi liikmeist ja projektist mõjutatud väikeriikidesse on suhtutud mitte kui pariteetsetest partneritest subjektidesse, vaid kui suurte armust hingitsevatesse ?vaestest sugulastest? objektidesse.

Keegi pole rahvusvahelist üldsust teavitanud projekti riskidest. Puudutatud riikidele pole seletatud, miks ei kuulatud eelnevalt nende seisukohti ja välistati juba algusest peale osalusdemokraatia ning milles seisnes salatsemise ratsionaalne iva. Nii võibki ainult spekuleerida, toetudes kuulujuttudele, võimalikest keemiarelvade rahu häirimisest ehitustegevuse käigus ja tulevikus aset leidvaist gaasilekkeist. Kindlasti kaasnevad projektiga riskid ? suur laevaliiklus, merepõhjas asetsevad side- ja elektrikaablid ning II maailmasõja aegsed uputatud pommid ja miinid.

Mida saab siis Eesti teha? Seda küsides ei tohi unustada, et gaasitorul on ka vajalik omadus: võimalus luua Euroopale gaasivarustuse ring, millega võib tulevikus liituda nt Norra, tagades seega kindlama gaasivarustuse kogu Euroopale.

Olukord on keeruline, sest torujuhe ei läbi Eesti territoriaalmerd, mistõttu pole võimalik seda ka otse keelata. Kuna piirilepingut pole kahepoolselt ratifitseeritud, on mõttetu ka spekuleerida, kas see andnuks lahe mõnes kitsamas lõigus võimaluse juhtme paigaldamist takistada. Tuleb arvestada, et Eesti ja Soome leppisid kokku, et nad taanduvad oma territoriaalmere välispiiriga mere keskjoonest 3 meremiili, tekitades sinna koridori, kus kehtib majandusvööndi rahvusvaheline õigus.

Kuigi mereõiguse konventsioon on eelkõige suunatud torujuhtme paigutamise vabadusele, pole see vabadus piiramatu. Kitsendused on mõeldud keskkonna kaitseks. Konventsioon annab rannikuriigile mõningase sõnaõiguse torujuhtme paigaldamise skeemi ja suuna suhtes. Helsingi konventsiooniga on loodud spetsiaalne komisjon, mille pädevuses on Läänemerel toimuvate tegevuste hindamine keskkonnakahjulikkuse aspektist ja soovituste andmine optimaalse tulemuse saavutamiseks.

Kuna Eestil ja ka teistel Läänemereriikidel lasub lausa kohustus olla asjast huvitatud, peaksid nad andma gaasijuhtme küsimuse sellele komisjonile arutada. Samuti peaks Eesti kui ELi liikmesriik rohkem panustama ühise seisukoha formuleerimisele puudutatud riigi osalusõiguse ja juriidilise korrektsuse osas, mis selle projekti puhul rahvusvahelise õiguse mõttes lausa puudub.