Euroopa volinik räägib vale valitsusega

Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Joaquin Almunia on kutsunud Eestit üles euroga liitumisel pingutama. See sõnum on eelkõige mõeldud valitsusele. Ma ei tea, millised on ühe voliniku teadmised liikmesriikide sisepoliitikast, aga siit vaadatuna näib tema üleskutse lihtsameelne. Seda sel lihtsal põhjusel, et Eestil puudub valitsus, kes kavatseks euroga ühinemise nimel pingutada.

Euroga liitumise tingimused on klaarid ja kvalifikatsiooninormi täitmiseks keegi latti allapoole laskma ei hakka. Täiesti kohatu on ka valitsuse tasemel norida, et see norm on kuidagi valesti püstitatud. Kui tahame liituda ühise rahaga, ei saa nõuda, et ühest otsast kahe meetri kõrgusele tõstetud latt võiks teisest otsast vastu maad olla.

Briti majandusleht Financial Times leidis olevat vajaliku tuletada meelde meie suhtelist vaesust. Mõni teine sama kõlava nimega väljaanne leiab järgmise sama tõsise põhjuse, miks kahelda meie liitumises euroga. Tegelik sõnum on üks - Eesti peab ise euroga ühinema, mitte vastupidi.

Valitsuses on esindatud kolm erakonda, kellest ükski ei pinguta õigeaegse euroga liitumise nimel. Rahvaliidu suhted euroga on olnud kõige heitlikumad, alates totaalsest eitamisest kampaaniate ajal ja lõpetades vaikiva noogutamisega valitsuses olles. Rahvaliidu rahanduspoliitika ja euro koos oma kindlate kriteeriumitega ei sobi lihtsalt kokku. Koalitsiooni kuuludes suudab Rahvaliit küll oma varasemad lubadused maha vaikida, ent mingit vaimustust euroga ühinemise suhtes sealt loota ei ole. Keskerakonda ja tema valijaid pole läänesuunaline integreerumine kunagi paelunud. Valitsuses olles on neil raske oma valijaskonnale seletada, miks läände ja mitte vastupidises suunas. Euroopa Liiduga ühinemine jäeti selgelt eitava suunitlusega südametunnistuse asjaks. Nüüd oleks väga keeruline seletada, kuidas saab samal ajal olla Euroopa Liitu kuulumise vastu ja euro poolt.

Lisaks sellele on nende kahe erakonna valijad kindlasti hinnatundlikud. Viimastele on aga juba selgemast selgem, et euro tulek tähendab ka hindade tõusu. Nagu krooni ajal oleksid hinnad kogu aeg langenud või vähemalt samal tasemel püsinud!? Tegelikult peaksid just Rahvaliit ja Keskerakond oma valijatele selgitama, et hinnad tõusevad omasoodu, sõltumata sellest, kas me maksame poes kroonide või eurodega.

Kahjuks ei ole näha mingit pingutust ka Reformierakonna leerist. Otseste maksude langetamine ja sellest tekkiv nõudluse kasv turgutavad inflatsiooni. Kaudsete maksude tõstmisega on küll riigi tulude-kulude tasakaal saavutatud, aga hindade kasvu selle arvelt veel omakorda ergutatud.

Kui eesmärk oleks tõesti ühinemine euroga 1. jaanuaril 2007, siis kuidas saab olla mõistlik ülipüüdlikkus laenukriteeriumi täitmisel üheaegselt ükskõiksusega hinnatõusukriteeriumi asjus? Ergas ärimees Rein Kilk on välja arvutanud, et euroga mitteühinemine maksab igaühele meist 500 krooni aastas ja seda ainuüksi pangatehingute põhjal. Kuna seda viiesajalist ei arvata maha ei palgast ega pensionist ja seda ei pea ka sularahana kellelegi maksma, siis traagikat nagu polekski. Tegelik kahju on aga kindlasti suurem.

Rahaasjad põhinevad teadagi usaldusel ja meie majandus areneb paljuski tänu mujalt maailmast siia investeeritud rahale. Raha on siia toodud teadmises, et Eesti ühineb euroga valitsuse poolt deklareeritud ajal. Kui me sellega hakkama ei saa, siis meie usaldus väheneb ja siia toodud raha muutub kallimaks. See aga mõjutab omakorda negatiivses mõttes juba tulevast euroga ühinemist.

Eesti majanduse areng sai uue hoo tänu rahvahääletusel antud "jah"-sõnale Euroopa Liiduga ühinemiseks. Kiirest majanduskasvust ja tõkete kadumisest on võitnud nii palgasaajad kui ka pensionärid. Need, kes hääletasid poolt, ja need, kes hääletasid vastu.

Poliitiline paradoks on selles, et rahvahääletusel inimesi Euroopa Liidu vastu hääletama kutsunud poliitikud jagavad nüüd ühinemisest saavutatud võitu. Pelgalt selles pole küll midagi traagilist, aga kurb on see, kui euroga ühinemisest saadav tõuge edasiseks arenguks määramata ajaks edasi lükkub.