Amfiib-ATVd ei sega vesi ega ka pehme maa

Järjekordne pakaseline hommik võtab meid vastu ühes Tallinna bensiinijaamas. Indrek Hermann Veematkadest vurab parkimisplatsile, kärus üks isemoodi liikur - Argo ATV, mis suudab sõita nii maal kui ka vees, rääkimata nende kahe vahepeale jäävatest ebamäärastest maastikest.

Argo ATV, millele ronime otsa mõned tunnid hiljem Emajõe Suursoo servas Ahunapalu kandis, on kaheksa rattaga sõiduk, mis kannab 4-6 inimest. Kuival maal võivad temaga sõita kuni kuus, vees neli inimest. Vette saab kaasa võtta ka päramootori, mis teeb Argost pisikese paadi, vajadusel suudab ta ise kaldale ronida ja kuival maal oma ratastel või lintidel edasi sõita.

Tartus Annelinna poe parklas äratab kummaline sõiduk nii palju tähelepanu, et mõne minutiga on masina ümber inimsumm. Mõni aktiivsem ronib lausa rooli ja jagab teistele oletusi, mida sellega ette võiks võtta. Taksopeatuses hülgab taksojuht auto ja klientide ootamise asemel teeb paar asjalikku tiiru ümber kaheksarattalise liikuri.

Sellist tähelepanu saab masin vaid linnas, hiljem Peipsile minnes enam väga ei uudistata, sest Peipsi rahvas on isevärki imemasinatega juba harjunud. Kalamehed käivad maa-vesi tüüpi isetehtud agregaatidega tihti järvel kala püüdmas ja üks järjekordne amfiibmasin on vaid üks paljude seast.

Kui amfiib-ATV Ahunapalu taga sooserval käivitub, võtame suuna otse jääle - sõit parvemajani Kalli järve lähedal läheb väga kärmelt. Juhtimine nõuab aga tavaliselt roolijalt veidi ümberõpet, sest igamaastikuliikur käitub nagu linttraktor: kui pöörad lenkstangi, siis pidurdatakse pööramise suunas rattaid ja nii masin keerabki. Siis tuleb aga lenks jälle otseks lasta, et mõlema poole rattad ühtlaselt ja otse edasi veaksid. Nii saab kas või kohapeal ümber pöörata, mis raskel maastikul on teinekord vajalik.

Parvemaja juures teeme väikese eellõuna ja kui soe toit sees, võtame suuna avajärvele. Mõõdukas pakane muutub teravaks külmaks, kui täiskäigul edasi mööda jäävälja kihutame, sest Argo ATVs tuleb istuda lageda taeva all nagu mootorratta seljas. Lisavarustusena on muidugi võimalik ka presendist kabiin reisijatele ümber panna.

Meie missiooniks on otsida varem Piirissaarel käinud mootorsaanisõitja kadunud jäätuura, kuid leiame hoopis kellegi labida. Miskipärast pagevad kalda läheduses kala püüdvad mehed meid nähes eemale ja üks Mercedesega jääle tulnud õngitseja asub kärmelt auto pagasiruumis kohmitsema. Soovimata neid häirida, sõidame edasi avajärve poole. Kuid selgub, et me pole ainukesed, kes mootorliikuriga jääle tulnud. Silmapiiril mustab autosiluette ja kuskil Venemaa suunal on tihedalt musti täppe nagu laulupeol.

Jää on sile, kuid lausa uisutamiseks ei sobi - tihedalt tuisuvaale täis ja isegi amfiib-ATV pidurdub neist hooga läbi tuisates. Silmapiiril mustendavad täpid aga suurenevad ja tekib kahtlus, äkki on tegu Vene kalameestega. Meie asukohta määrava GPSi ekraanil näib piirijoon siiski veel kümne kilomeetri kaugusel, nii sõidame julgelt kohale.

Peipsile on tuldud nii sõidu- kui ka veoautodega, ka mikrobussidega, rääkimata nõukogude ajast käigus hoitud Burani mootorsaanidest või hiiglaslike täispuhutavate ratastega mootorratastest. Viimased liiguvad arvatavasti lisaks jääle ka vees. Kõik on kala püüdmas - mõnel isegi tuulevarjuks väike kuuskedest metsatukk kohale veetud. Mingil kalameestele teadaoleval põhjusel püütakse suure kambaga just selles kohas tihedalt koos kala ja nii kaugele kui silm ulatub, mujal ümbruses teisi õngitsejaid ei silma.

Võtame suuna Piirissaarele ja edasi läheb taganttuulega nagu lennates - kuni ootamatult jookseb meie eest läbi pikk jääpragu, mis kaob mõlemast otsast silmapiiri taha. Autole on see takistuseks, kuid mitte meile - hüppame üle jääserva ja sulpsatame korraks vette, veidi gaasi ja olemegi jää peal tagasi. Võtame sappa Piirissaare suunas kulgevatele mootorsaanidele - kõik kaovad sisemaale ühes kindlas kohas ja selgub, et see on ka autode kasutatav Piirissaart läbiv kanal.

Saarel on kolm küla ja kõik nad on kobaras koos kitsal maaribal, mis jääb saart läbivast kanalist paremale poole (mandri poolt tulles). Vasakule jääv saarelahmakas on soo ja mäda maa ning valdavalt tühi. Mõne huumusrikka künka otsas laiuvad vaid üksikud sibulapõllud.

Sõidame siledast kanalist sadama juures üles kindlale maale ja satume Piirissaare külatänavale, kus viidad juhatavad poeni. See on ainus koht, kus turistile pitsa näol sooja süüa pakutakse, saab ka värsket kuuma kohvi. Peale meie poes kedagi polegi, eelmised külastajad lahkuvad hetk varem. Poemüüja arvab, et praegu on just see aeg, kus enamik inimesi on järvel kala püüdmas. Ettepaneku peale neile järvele sooja suppi müüma minna arvab ta, et see ei tasu ära.

Külatänaval kohtame paari inimest, kellest mõni käib kilekotiga ringi, teine sõidab oma kastiga mootorrattaga kaevu juurde vee järele. Sellised kolmerattalised on saarel väga populaarsed sõidukid. Ühe maja ees aga seisavad rivis uuemad autod - mandrilt on üle jää külla tuldud.

Sibulakasvatajatel pole kerge, selgub saarel, sest sibulakilo on alla igasuguse piiri odavaks läinud ja pole enam seda mõtet väga kasvatada. Indrek Hermann arvab, et aitaks ehk väike turundusnipp: pakkida Piirissaare sibul spetspakendisse, mõelda juurde hea lugu ja müüa kas või tükikaupa nagu delikatessi - turistid ostaksid küll ja ehk torkaks ka mandri supermarketis rohkem silma. Loomulikult sobiks suveniiriks ka saarel suitsetatud kala, mis on teine kohalik hinnatud kaubaartikkel.

Tagasi mandrile suundume suurest sadamast laia kanalit pidi, mis on kenasti jääs ja sile. Autojälgi pidi jõuame sellesama praoni, mida olime enne avajärvel ületanud. Jäljed kaovad kahes suunas laiali, meie eeliseks aga on masin, mis ei karda vett ja sõidame jääservast otse sujuvalt üle.

See tundub liiga lihtne, proovime veel korra tagasi minna ja uuesti tulla, nüüd see enam nii kerge pole. Vajume lumesegusesse vette ja tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et masinat välja lükkama hakata. Sealjuures saab jala korraks jääprao vahelt ka Peipsisse pista.

Tagasi sõidame Meerapalu tee kaudu üht Ahunapallu suunduvat jõesängi otsides, et ikka huvitavam oleks. Maanteel vurada on kentsakas, sest kiirus pole selle masina peamine trump ja igav on suurel teel ka. Pöörame vaevumärgatava jõekese peale ja ületada tuleb mahalangenud puid. Saab hakkama küll.

Edasi jätkub jäätunud jõgi luhtade vahele laiali valgudes, nii et raske on aru saada, kus ta täpselt kulgeb. Kopratammini jõudes on asi selge - kobras on oma tööd teinud ja tammist tuleb meetri jagu madalamale laskuda.

Suurimaks takistuseks osutub meie teekonnal aga hoopis sild - alt läbi ei mahu ja teetamm on ka piisavalt kõrge, et selle peale esimese hooga ei ronigi. Nüüd on vajalik asi vints, mis masinal samuti olemas. Selleks, et puukoort ei lõhuks, võetakse välja presentriidest silmus ja kinnitatakse üle tee puu külge. Vints aga tirib Argo ATV hoopis tihedalt vastu maad. Tuleb jälle veidi nügima hakata ja varsti on masin nii kaugel, et saab omal jõul tee peale.

"Argo ATV neli ratast avaldavad pinnasele tunduvalt vähem survet kui inimjalg," selgitab Indrek Hermann, kui oleme jälle kindla jää peal. "Soos näiteks jääb vaid veidi lamandunud rohi järele, mingeid roopaid ei teki," lisab ta.

Pärast kuuekümnekilomeetrist ringi oleme enne hämara saabumist tagasi Ahunapalus, kus selgub, et lisaks vähestele jälgedele tarbib liikur ka vähe kütust - bensiinipaak on vaid pooltühi (või pooltäis).

Soosse pehmemale maastikule nende masinatega Emajõe deltas siiski ei minda. Kogu safari kulgeb mööda talviseid veeteid ja miks mitte ka varakevadel, kus ollakse jää peal või vees mööda jõgesid ja järvi.