Talvel ööbimiseks sobib ka palkonn

Sellal, kui enamik inimesi sooja teki all lõdises, linnade tänavad jalutajatest tühjad olid, koolilapsed kodus passisid ning palju autosid sõiduvõimetult tee serval seisis, rändas mööda Kagu-Eestit väike grupp hullusid. Ja "hullud" oli üks leebemaid väljendeid, mis sõprade suust neile eelnevalt osaks sai.

Plaanid Kagu-Eestisse rändama minekuks olid tehtud juba ammu. Kuigi pakaseliste ilmateadete järgselt vahetus peaaegu kogu algselt kaasa tulla tahtnud seltskond ning rännak pidi äärepealt äragi jääma, viis viimase hetke motivatsioonihoog ometigi mõned meeletule rännakule läbi krõbeda külma, läbilõikava tuule ja lumiste metsade.

Lihtne meil ei olnud. Esimesed hetked väljas külma käes tundusid normaalsed ja seda isegi 26kraadise miinustemperatuuriga. Ent minut-paar väljas viibimist muutis olukorda juba põhjalikult. Ilma kinnasteta kannatas olla vast paarkümmend sekundit, siis muutusid sõrmed jäätükkideks ning nende ülessoojendamine võttis kõvasti aega ja energiat. Nägu oli tuim ja fotodele jäi kõigil keep smiling ehk jäätunud naeratus. Hingeauru pilved ümbritsesid rändureid kogu väljas viibitud aja - meenutades veidi pilves olevaid Jamaica kanepisuitsetajaid.

Aga rännaku seisukohalt muutis ilm meeleolu ka positiivseks. Pilvedeta sinitaevas ning kuldne päikeseketas tõstsid tuju, valgus mängis varjudega ning tekitas imekauneid vaateid. Nii romantilisi visuaalseid elamusi, nagu sel meeldejääval üritusel Kagu-Eestis, ei ole ammu nautida saanud.

Liivakivipaljandid värvusid keskpäeva päikeses oranžikas-kollasteks, kohati suisa silmi pimestades. Esile tõusid kollased, valged ja rohelised värvid. Mööda Võhandu ürgorgu liikudes leidsime arvukalt selliseid paljandeid, üks ilusam kui teine. Päikeseloojang Härmamüüril Piusa ürgorus värvis metsa ja liivakivikaljud veripunaseks.

Loojangut jälgisime Eesti kõige kõrgema liivakivipaljandi tipult - sinna pääsemine oli aga jäist mäekülge mööda turnides parajaks katsumuseks. Ent loojangupildid ning kõhedusttekitav vaade kümnete meetrite sügavusse kuristikku väärisid Härmamüürile tõusmiseks kulunud pingutust ja valu.

Piusa koobaste rõskus ja püsivad kaheksa soojakraadi tundusid hoopis hullemad kui koobastest väljaspool valitsevad 23 külmakraadi. Sees tungis külm kontidesse ning pani keha värisema, kuigi sama riietusega sai päev otsa liigutud üle kolmekümne kraadi külmemas ilmas.

Liipsaare metsaonni saabudes ootas ees ebameeldiv üllatus. Ööbimiseks valitud onnikese juurest oli kellegi karvane käsi kogu küttepuude tagavara ära varastanud. Järel olid vaid mõned pakud ja puidupuru - selliste varudega ei oleks isegi kaminat soojaks saanud, rääkimata onni kütmisest. Onni sisetemperatuur oli sel hetkel -20 kraadi ning välistemperatuur lähenes kiiresti -30-le.

Pikk mõttetöö ja veidi pealehakkamist päästsid siiski külmasurmast - lähedalasuvast talust oldi lahkelt nõus veidi küttepuid andma, et rändurid metsaonnis kohe surnuks ei külmuks. Tänu puudele õnnestus magamamineku ajaks onni plusskraadid tekitada. Hommikul ärkamise ajaks oli aga olukord taas nullis ning kergelt miinusteski.

Ütlus "söök nagu sulaks suus" pidas sel karmil ööl ka paika. Toit oli läbi külmunud, hapukurgid jääkastmes, grillvorstidega võinuks küttepuid lõhkuda, söögiriistad külmusid huulte külge ning vodka kippus jäässe minema. Igasugune tehnika - mobiiltelefonid, fotoaparaadid, termomeetrid, taskulambid - loobus peagi koostööst kasutajaga. Kauni tähistaeva fotografeerimine jäi ära nii käreda külma kui "surnud" digikaamerate süül. Kaugemal soo peal paukusid puud külma käes puruks, kuskilt metsa alt kostis loomahääli. Kerge tuul vilistas seinapalkide vahel ning jahutas sedagi vähest sooja, mis õnnestus onni luua. Seega ei jäänud muud üle, kui kõhu täitmise ja lühikese istumise järel külmadesse magamiskottidesse pugeda. Igaüks oma pesas, võimalikult palju soojasid riideid ümberringi kuhjatud - sedasi uinuti väljast, pakaselisest ööst kostvatest loomahäältest hoolimata.

Hommik saabus veidi soojemana, temperatuur oli kõigest miinus 25. Sellega olime juba harjunud ning tundsime end kui soojal saarel puhates. Kõik rändurid ärkasid tervelt ning väljapuhanult - külmakahjustustest polnud jälgegi. Küllap oli oma osa ka varustusel, sest suvaliste riiete ning magamiskottidega võinuks hommik fataalselt lõppeda.

Öine pakane oli teinud Kagu-Eesti loodusega imesid. Puid kattis valge härmatis, mis säras silmipimestavalt vastu. Lumevaibal jooksid igas suunas loomade jäljeread, nii vanemad kui ka värskemad. Külm oli ka loomad liikvele ajanud - auto eest hüppas päeva jooksul läbi paarkümmend kitse. Ainsad elusolendid, keda tõesti vähe nägi, olid inimesed, sest külmapühad kestsid ning enamik ei julgenud kodust nina välja pista.

Haanja künklikel maastikel võis lund ja jäidet näha kümnete kilomeetrite kaugusel. Teele jäid jääkattega järved, lumised metsad, romantilised külakesed. Käänulised külateed pakkusid elamusi ja üllatusi iga kurvi järgselt - iga uus talvevaade lummas.