Ülgase - mitu kilomeetrit koopaid Tallinna lähistel

Pealinna külje all, peaaegu Maardu linna piires, kaevandati ja töödeldi veel 1990ndate aastate alguses fosforiiti. Enam kui viie aastakümne pikkuse kaevandamisperioodi tulemina on jäänud maha arvukalt tööstusobjekte. Neist huvitavaimad on kindlasti vanima kaevanduse - Ülgase - tunnelid ning abihooned.

Ülgase pankrannik on koos teiste Eesti kaunimate rannikulõikudega arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja kandidaadiks. Sama kalda seest avastati fosforiidi maardlad ja 1920ndate aastate alguses alustas Ülgasel tegevust ettevõtte Eesti Vosvoriit kaevandus. 1938. aastal hävis vabrik tulekahjus, kuid selle ajani kaevandati ja rikastati Ülgasel fosforiiti.

Seejärel kolisid kaevandus ja vabrikud ümber veidi eemale Maardusse, Ülgasele jäid vaid lagunevad hooneriismed ning kilomeetrite ulatuses maapõues ristuvaid kaevanduskäike.

15 aasta eest lõpetati ka Maardus fosforiidi kaevandamine, kuna see osutus ebaefektiivseks. Kaevanduskäigud aga säilisid ning on püsinud aastakümneid avatuna.

Enamik Ülgase kaevandusekäikudest kulgevad süstemaatiliselt, joostes paralleelselt ning ristudes iga mõnekümne meetri tagant väljaveokäikudega. Vaid mõned tunnelid tekitavad segadust, lõigates kindlakskujunenud süsteemi diagonaalselt läbi. Ent eksimisoht on Ülgase koobastes siiski väike - varem või hiljem juhib värske õhuvool või koopapõrandal looklev veenire inimesed maa alt väljapääsu juurde.

Sissepääsudele lähemal olevad käigud on valdavalt kuivad ja sinna pääseb liikuma igasuguste jalatsitega. Mida sügavamale koobastesse sukelduda, seda märjemaks lähevad ka käigupõrandad. Esmalt on tegu vaid veeniredega, mis endale koobastest väljapääsusängi uuristavad. Peagi aga jääb käimiseks vaid kitsas riba käigu serval, kuhu jalg vaevu mahub. Sellisel kitsal rajal kõikudes ähvardab iga hetk vette libisemise oht.

Sügavamale koobastesse tungijail kaob viimanegi kuiv jalgealune ning käigud on täielikult vesised. Õnneks on veesügavus vaid mõnikümmend sentimeetrit, kuid aeg-ajalt satub jalg ka sügavamatesse aukudesse. Kel soov jalgu märjaks tegemata läbi Ülgase koobaste rännata, peab korralikud kalamehekummikud soetama - kuid ka madalamate jalatsitega vees plätserdades võib lõbusalt aega veeta.

Mõnikord osutuvad koopad mitme meetri kõrgusteks, siis aga nõuavad põlvili või suisa roomates edasi liikumist. Ka laius varieerub - paiguti saavad vaevalt üks-kaks inimest kõrvuti liikuda, teisal on koopal laiust kuni seitse meetrit.

Paljud käigud lõppevad ootamatult, mõni saab lihtsalt otsa ja teise lõpus haigutab sügav ning läbipaistmatu mudaveega bassein. Kohati tungib käiguseintest välja läbi kivimikihtide pressinud pinnavesi, moodustades kaskaade ja tillukesi joakesi. Sellistes paikades on tavaliselt ka koopalagi varisenud. Ent Ülgase koopad pidavat olema kaevandamise meistritöö ehk väga väikese varinguohuga. Muidugi tasub olla ettevaatlik!

Seintele on niriseva vee tulemusel ladestunud kohati kummalise välimusega koralle meenutavad moodustised. Võiks arvata, et kusagil lähedal asub jubedate tulnukate-koletiste haudeala. Maalinguid ja kõlavaid hüüdlauseid on Ülgase koobaste seintele jäädvustatud paljudes kohtades. Mõni "ürginimene" on seal maalinud suisa terveid jahistseene. Teisal on piirdutud lühikeste, kuid kõlavate hüüdlausetega stiilis "Vasja bõl zdes". Ürginimeste tegevusest annavad koobastes veelgi märku arvukad lõkkeasemed ja prahihunnikud.

Ühe peatunneli lähistel viib ootamatult kõrvaltunnel diagonaalis sügavikku. Kaugel käigupõhjas läigib taskulambi valgel vastu seisev vesi. Uudistama minekuks on käigu nõlvad liiga järsud ning seepärast on raske kontrollida, kas Ülgase koobastel on veel teinegi korrus või on tegu hoopis sügaval maapõues voolava jõe või suisa järvega.

Nahkhiireuurija Lauri Lutsar on öelnud Eesti Päevalehele, et Ülgase koobastes asub Eesti aktiivsemini kasutatavaid nahkhiirte talvitumispaikasid. Kuna aga Ülgase koobaste külastuskoormus pole talvel suur, siis ei pruugi külastajad magavaid nahkhiiri segada. Sumedatel suveöödel näeb väikesi loomakesi agaralt koopaavadest sisse-välja tuhisemas.

Nahkhiirte kaitseks asutati 1960. aastal Ülgase kaitseala - sellest hoolimata käivad seal nahkhiirte talvitumisajal tihti nii looduskaitsjad, keskkonnainimesed, üliõpilasgrupid kui turismiarendajad. Seetõttu peab koobaste külastamine jääma eelkõige igaühe enda südametunnistusele ning tuleb järgida kaitsealale kehtestatud piiranguid.

Ülgase on paik, kuhu on koondunud kaunid loodusvaated unikaalse pankranniku näol, muinasaegsete kivikalmete jäänukid ning viimase sajandi jooksul tööstuslikult muudetud looduskeskkond. Just hüljatud tööstusala on see, mis aasta-aastalt aina rohkem hävineb ning vajab sestap enne lõplikku kadumist uudistamist ja vajadusel kaitse alla võtmist.