Kohalik siga eestlase lemmiktoiduks

Põllumajandusministeerium on ministri isiklikul juhtimisel koostanud arengukava "Eesti toit" ja alustanud kodumaise toidu propageerimist ja tutvustamist. Kuid tahaksin arutleda kampaania eesmärkide üle. Tundub, et kampaania põhisuunaks on eestimaise toodangu tutvustamine välismaalastele, mis siinse toidutöösturi nägemuses on kaheldav.

Mulle isiklikult meeldivad kama, verivorst, suitsuvutt ja teised kodumaised delikatessid, kuid hoolimata Eesti mõistes kampaania hiiglaslikust, 40 miljoni krooni suurusest eelarvest julgen kahelda, kas nimetatud hõrgutised suudetakse ikka Parma singi, Feta juustu või Mortadella vorsti tuntuseni upitada.

Ja üldse, kui tähtis on meile see, mida välismaalased meist arvavad? Mind paneb rohkem muretsema see, mis toimub meie toidu mainega kodumaal.

Kaubanduse jõulise taktikepi all muutub meie tootevalik järjest rahvusvahelisemaks. Kümneaastase arengu tulemusel on praeguseks Eestis kanda kinnitanud kolm suurt välismaist toidukaubanduskontserni ning senine puhas Skandinaavia mõju on segunenud Soome-Hollandi-Leedu kokteiliks.

Poeketi omatoode tõstab võimsalt pead. Eestis on asi veel uus, piirdudes suuremates kauplustes kuni mõnekümne tootega, kuid näiteks vanal heal Inglismaal moodustab kaubanduse oma kaubamärkide osa juba üle poole müüdavast kaubast. Poeketi omatoodete paraadi näeb eestlane siis, kui uksed avab sakslaste odavkett Lidl. Lidl on Eestis registreerinud 250 erineva toote kaubamärki.

Toote päritolumaad võib tarbija hiljem heal juhul tuvastada ribakoodi alusel, Eestist lähevad Lidli letile tõenäoliselt ainult leib ja piim. Eestimaised toidukaupade ketid veel välismaale laienenud ei ole, küll aga on Soome ja Leedu tootjatel omamaiste kaupluste kaudu lihtsam juurdepääs meie turule. Võtkem kas või näiteks Leedu juust, kanaliha, külmutatud kalatooted või Soome mahl ja jäätis.

Uuringuid vaadates tundub, et muretsemiseks pole põhjust: konjunktuuriinstituudi andmetel eelistab eestimaist kaupa 79% tarbijatest. Toodud number on viimastel aastatel küll pisut langenud, kuid siiski piisavalt suur, et häirekella mitte lüüa.

Siin tasuks aga meeles pidada, et inimeste sõnad ja teod ei lähe alati kahjuks kokku. Emori sünnipäeval rääkis nende esindaja, et küsitluse järgi oli suurem osa televaatajaid märkinud oma lemmikkanaliks "Discovery Channeli".

Tavaelus mõõtes selgus aga, et tegelikult jälgis seda programmi ainult 3% vaatajatest, üle 50% jälgis loomulikult "Lihtsalt Mariat". Sama asi juhtub tihti ka toidupoes - lõplikuks valikukriteeriumiks saab hind, mitte patriootilisus.

Kadestan Soome toiduainetööstusi, kuna nende tarbijatele on mingi valemiga juba varasest lapseeast kinnistatud arusaam, et "Suomalaineni" märgiga söök on parem ja maitsvam. Ja see toimib. Jõulusinkide ostmise ajal, mis on Soomes tohutu hullustus, ostetakse viis korda rohkem kodumaist kui veerandi võrra odavamat Taani päritolu analoogi. Eestis annab Põllumajandus-Kaubanduskoda välja kvaliteedimärki Tunnustatud Eesti Maitse, mis on igati kiiduväärt samm - seda enam, et ELis enam Eestit kui toote päritolumaad eraldi välja tõsta ei või.

Pääsukese- või ristikumärki jagati juba enne "Eesti toidu" projekti käivitumist, nüüdseks on sest saanud kampaania turuarenduse komponent. Paraku ei lähe tarbijale säärane kvaliteedimärk praegu rohkem korda kui tootel olev talle tuntud Eesti kaubamärk.

Ametnikel ja arvamusliidritel oleks kohane kosta hea sõna ka kohaliku toidutööstuse eest. Tihti on aga vastupidi, põhiliselt pekstakse omasid - võtame kas või Talleggi näite. Olles piisavalt kaua toiduainete tööstuses tegev olnud, julgen väita, et meie järelevalve, hügieen ja (euro)seaduskuulekus on vähemalt sama hea kui meie naabritel.

Eelnevast lähtuvalt kutsun põllumajandusministeeriumi tegelema eelkõige eestimaalaste positiivse arvamuse kujundamisega Eesti söögi suhtes. Vaevalt et Eesti verivorst Pariisis Galerie Laffayette'is nii suureks hitiks saab, et Eesti töötleja ja põllumees sellest õnnelikuks saavad.

Küünilisele eestlasele on läbi aegade olnud lemmiksöögiks teine eestlane. Eestimaise tooraine suurkasutajana kutsun üles jõudusid ühendama, et meie uueks lemmikroaks oleks teise eestlase asemel Eesti siga.