Turisti äratab Costa Ricas möiraahvi möiratus

Septembris 1502 maabus Cristoph Kolumbus Kariibi mere rannas - see koht on praegu Costa Ricas tuntud kui Puerto Limon - ja viibis seal 17 päeva. Kolumbuse järglane, hispaania kapten Gil Gonzales Davila, kes oli hämmastunud kohalike elanike kuldehetest ja dekoratsioonidest, ristis selle kandi 1522. aastal Costa Ricaks - hispaania keeles rikas rannik.

Kesk-Ameerikas asuv Costa Rica on rahulik, sõbralik ja demokraatlik riik. Pindalalt pea sama suur kui Eesti, rahvaarvult küll kolm korda suurem. Sel väikesel territooriumil on väga mitmekesine loodus: vulkaanid ja mäed (kõrgeim tipp Cerro Chirripo, 3820 m), vihmametsad, kärestikulised jõed ja muinasjutulised rannad.

Kitsamast kohast on Costa Rica ainult 120 km lai, ulatudes pehme liivaga Kariibi mere randadest idas Vaikse ookeani sakilise rannikuni läänes. Mõlemad ookeanid on hea ilmaga näha Irazu vulkaanilt ja isegi mööda keskahelikku kulgevalt Pan-Ameerika kiirteelt.

Põhjas piirneb Costa Rica Nikaraaguaga ja lõunas Panamaga. Keskahelikud oma kohati tegutsevate vulkaanidega (Arenali vulkaan, mis on eriti aktiivne alates 1968. aastast) eraldavad auravad Kariibi džunglid Vaikse ookeani madalmaast. Nende vahele jääb veel ideaalse kliimaga kõrgplatoo Meseta Central: mitte liiga palav, jahe, niiske või kuiv. Elamiseks ideaalne kliima tingib ka selle piirkonna tihedaima asustatuse.

See vulkaaniline viljakas pinnas on ka ideaalne põllumajandusele: banaanid ja kohv on Costa Rica peamised ekspordiallikad. Muide, möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel õppisid kostariikalaste lapsed lugema lausega: "Kohvi on minule hea. Ma joon kohvi igal hommikul." Jahedama kliimaga on ka Talamanca mäeaheliku nõlvadel paiknev Monteverde rajoon, mida iseloomustavad nõiduslikud pilvemetsad, kus võib kohata haruldast lindu nimega hundketsal.

Costa Rica on oma pindalast eraldanud rahvusparkidele ja kaitsealadele rohkem kui ükski teine riik maailmas - umbes 27%. See teeb Costa Ricast ökoturismi paradiisi. Mitmekesine loodus lubab retki erinevatesse rahvusparkidesse ja laiaulatuslikku aktiivset puhkust - näiteks paadiretked, vulkaanide vaatlemine, ratsutamine, golf, linnuvaatlus, matkamine köisradadel, sukeldumine, surfamine ja kalapüük. Tõelised seikluseotsijad saavad aga vaadata keevasse kraatrisse (Poasi vulkaan), sukelduda koos vaalade ja delfiinidega ja parvetada kärestikulistel jõgedel.

Kostariikalased ehk ticos (mehed) ja ticas (naised) on väga lahked ja abivalmid. Tänu armee puudumisele on see väike rahulik riik pääsenud paljudest hädadest, mis on tabanud tema Kesk-Ameerika naabreid.

Tallinna-suuruses pealinnas San Joses valitseb puhtus. Linna ilmestavad suurepärased pargid, poed, restoranid ja värvikad turud. Mõned pargid on ka ohtlikud, kuid mitte kuritegevuse, vaid selle tõttu, et pargis kasvavatelt puudelt võib midagi pähe kukkuda, näiteks küpsenud mango.

Costa Rica linnades on harva tänavanimesid ja teeviitu. Kui küsite teed kohaliku käest, võib ta tänava nime mitte teada isegi siis, kui ta sellel seisab. Orienteerutakse objektide järgi: näiteks sellest kirikust sada meetrit itta.

Mitmed teelõigud on Costa Ricas saanud sellised nimetused nagu "karistaja", "minu surm", "kondipurustaja", "sa kutsud seda teeks?!". Neid tuleb ka tõsiselt võtta, eriti kui reisite vihmaperioodil - vihmaseimad on september ja oktoober - ning kavatsete rentida auto.

Kuna Costa Rica on naabritest tunduvalt kõrgema elatusjärjega, pole kauplemine seal eriti levinud (v.a turud ja pikamaataksod). Elatusjärjest tulenevalt on ka kuritegevus väiksem. Suuremaid oste saate teha dollaritega, kuid söögikohtades, poodides, turgudel makske kohaliku raha coloniga. Hinnatase on tänu ameeriklastele küllalt kõrge, näiteks maksab õhtusöök heas restoranis 150-200 kr, loomulikult saab söönuks ka kolm korda odavamalt kohalikus restoranis.

Costa Ricasse sobib reisida igal aastaajal, sealhulgas ka vihmaperioodil, sest kuigi riiki uhuvad mõlemast küljest ookeanid, on sealses ökoparadiisis nii palju teha ja vaadata, et rannapuhkus võiks moodustada reisist ainult pisikese osa. Ka vihma kallab erinevates piirkondades erinevalt.

Aga aktiivse puhkuse asemel võib Costa Ricas nautida ka lihtsalt pura vida't ehk puhast elu - see rahvuslik väljend võtab kokku parima elust, tähendades sekeldustevaba eksisteerimist.

Costa Rica fauna ja floora on ülirikkalik: 10 000 ruutkilomeetril on leitud 615 erinevat liiki ehk kuus korda rohkem kui mõõtmatult suuremas USAs. Sealhulgas üle 1300 orhidee-, üle 2000 puu- ja üle 35 000 putukaliigi, kümnendik maailma liblikaliikidest ja 220 roomajaliiki. Paljudel floora ja fauna esindajatel pole veel eestikeelset vastet.

Kui juhtute ööbima džunglilodžas, ärkate hommikul kindlasti möiraahvide häälitsuste peale. Arvatakse, et nende möiretega nad lokaliseerivad oma peret ja määratlevad territooriumi. Ahvid pidavat ka toituma mõningatest lehtedest, mis neid n-ö pilve ajavad, nii et pärast selliste lehtede manustamist võivad nad näiteks oksast mööda krabada ja maapinnale prantsatada.

Vihmametsas võib kohata ämblikahvi, kes kasutab oma saba viienda jäsemena, samuti kõrgelt arenenud emotsioonidega kaputsiinahve, kes väljendavad rahulolu suunurki tahapoole tõmmates.

Costa Ricast leiab veel laisiku, kel võtab teekond, mille ahv läbib sekunditega, aega mitu päeva. Samuti elavad sealses merevees maailma suurimad, nahkkilpkonnad. Need pikkus ulatub kuni 1,8 meetrini ja kaal 600 kiloni.

Mitmekülgne loodus pole alati ohutu. Mürgikonnade nahast eralduva mürgiga katsid indiaanlased nooleotsi. Ka elab Costa Ricas Kesk-Ameerika kardetum madu kaisaka - tema üks hammustus sisaldab 105 mg mürki, inimese tapmiseks piisab 50 milligrammist. Tõsi, tunamullu lõppes Costa Ricas surmaga kuus kaisakahammustust 600st - arstiabi on seal riigis tasemel.

Iga ornitoloogi unistus ja kultuuriliselt tähtsaim lind Kesk-Ameerikas on ketsal, kes on nimetatud Guatemala rahvuslinnuks ja on ka sealne rahaühik. Morpho-liblika metalliläikega tiivad võimaldavad teda märgata mitmesaja meetri kauguselt - selle liblika tiibade siruulatus on 15-18 cm.

Costa Ricas võib elusolendeid näha ootamatutes kohtades, näiteks sõiduteel patseeriv ninakaru ehk koaati, iidses matmispaigas tuhniv armadill ehk vöölane, tagajalgadel mööda vett jooksev kiiver-basiilisk või aia peal roniv meetrine iguaan.