Saneerimiskava on lootusetult hilinenud

Pankrotilaine on Eestist juba üle käinud kahel või kolmel korral, olenevalt sellest, mida lugeda pankrotilaineks. Olulist osa ei mängi mitte arvnäitajad, vaid sisu: missugust rolli mängisid majanduses need ettevõtted, kelle maksejõuetuse kohus välja kuulutas.

Laias laastus jagunevad maksejõuetud ettevõtted kaheks: "olulised tegijad" ning pudupoodnikud ja kila-kola vahendajad. Viimane kontingent on juba kaks korda maksejõuetu olnud ja läheb kolmandale ringile. Tekib küsimus, milleks neile saneerimine? Iseenesest ei ole maksejõuetus midagi taunimisväärset, vaid normaalne isepuhastus. Asja kurvem pool on see, et kreeditorid jäävad oma rahast ilma.

Eestis ei suudeta kuidagi harjuda (teistes majandusruumides tõestatud) asjaoluga, et ettevõtte käibesse tuleb sisse arvestada vähemalt 5% kahjumit lootusetute võlgade ja maksejõuetute klientide arvel. See on turuosa suurendamise ja liberaalse müügipoliitika hind.

Pudupoodnikud ja kila-kola vahendajad riputatakse üles kõikvõimalikesse häbipostidesse, et neil tulevikus veel halvemini läheks. See omakorda aga tingib, et siiamaani tegutsenud isikute asemele astuvad variisikud, rahvakeeles tankistid. See on ebanormaalne olukord. Võlgnike ülesriputatud nimekirjadesse on aga imelikul kombel hakanud koonduma kogu Eesti ärieliit. Kas sellest peaks järeldama, et kõik on kõigile võlgu, või on nimekirjade näol tegu hea naljaga?

Kehtiva pankrotiseaduse näol on tegu Saksa õigusruumist mahaviksitud pankrotiõigusega. Saksa õigus ise ei ole maksejõuetuse suhtes liberaalne, vaid näeb ette maksejõuetu "uputamise", käsitledes teda kui vähkkasvajat.

Seega tuleb enne saneerimiskavade väljatöötamist vastu võtta õiguspoliitiline otsus: kas Eesti valib konservatiivse tee, nagu peegeldab pankrotiseadus, või liberaalse, mida viljeleb anglo-ameerika õigusruum. Õigustehniliselt ei ole võimalik uputada ja anda samal ajal võlgnikule hapnikku. Justiitsministeerium on asunud järjekordselt täitma lünka Eesti õigussüsteemis, korrastamata süsteemi ennast. Jah, meil on nüüd uus tsiviilkohtumenetluse korraldus. Seadus ise meenutab aga 12 tahvli seadust V sajandist eKr Vana-Roomas.

Kohtumenetluse aeg hagi esitamisest otsuse jõustumiseni ei ole lühenenud, vaid vastupidi, pikenenud. Kohtunikud pingutavad, et menetlusi kiirendada, kuid selle all on hakanud kannatama otsuse õiguslik kvaliteet. Oma kogemusest võin tuua näite, mida Äripäev 26.06.06 numbris põhjalikult käsitles: maksejõuetus tekkis pikaleveninud kohtumenetluse tõttu. Pankrotimenetluse alustamisest kuni otsuse jõustumiseni kulus kokku kaks aastat, sel ajal ruineeris normaalse majandustegevuse ajutine pankrotihaldur. Selle tagajärjel ei olnud saneerimiskava võimalik lõpuni viia ning järgnes maksejõuetuse väljakuulutamine kohtus. Ja täna ütleb pankrotihaldur, et süüdi on hoopis saneerija. Justiitsministeeriumil puudub igasugune kontroll ja järelevalve pankrotihaldurite üle.

Tsiviiltäitemenetluse reform on lõpule viidud, kuid olukord väljamõistetu täitmisega paranenud ei ole. Andes avalik-õigusliku teenuse osutamise eraõiguslikule isikule, s.o kohtutäiturile, sai riik küll lahti kuluka täitesüsteemi ülalpidamisest, kuid kaotas ka kontrolli selle üle. Seadusandja andis küll kohtutäiturile sissenõudmiseks regulatsiooni ja seadis ta privilegeeritud seisu, lubades ohjeldamatult kasutada riigi hallatavaid andmebaase, aga ikka laiutavad sissenõudjad käsi: raha kätte ei saa. Reformi tulemusel hakkasid ühed kohtutäiturid üleöö rikastuma, samas kaebavad teised väikese sissetuleku üle.

Eraõiguslikest juriidilistest isikutest sissenõudjaid ahistab aga prokuratuur karistusnormidega. Tarvitseb vaid võlgnikule kurja pilguga otsa vaadata, kui sinu suhtes algatatakse kriminaalasi ja tegu kvalifitseeritakse väljapressimiseks. Majanduskaitse Büroo praktikas on juhtum, kus võlgnik väitis, et sissenõudjate füsiognoomia tekitas temas reaalse ohutunde oma elu ja tervise suhtes. Prokuratuur esitas loomulikult süüdistuse sissenõudjatele.