LAV - suure viisiku ja vaalalaulu maa

LAV haarab piraka tüki Aafrika lõunaosast ning on Eestist 25 korda suurem. Riik ulatub Kaplinnast lõunas paar tuhat kilomeetrit põhjas asuva Limpopo jõeni. Maa-alused teemandirikkused teevad Lõuna-Aafrika Vabariigi üheks loodusvarade poolest hinnatuimaks riigiks, lisaks on LAV ka maailma suurim kullatootja.

LAV on üks mitmekesisemaid ja võluvamaid maid nii ajaloo ja kultuuri (11 ametlikku keelt!) kui ka looduse poolest. Nimetada võib troopilisi metsi, kõrbeluiteid, savanne, mägesid, valgeid liivarandu, üle maailma tuntud rahvusparke.

Ja kus mujal maailmas võib kohata nii pingviine kui ka elevante? Rääkimata "viiest suurest": lõvi, leopard, elevant, ninasarvik ja pühvel. Samuti on seal maailma üks kõrgemaid päikesepaisteliste tundide näitajaid päeva kohta.

Piirdun siinkohal Lõuna-Aafrika ida- ja kirdeosaga, täpsemalt kolmnurgaga Durban-Krügeri rahvuspark-Johannesburg. See hõlmab kolme provintsi: KwaZulu-Natal, Mpumalanga ("tõusva päikese maa") ja Gauteng. India ookeani kaldal asub riigi suuruselt teine linn, 2,5miljonilise elanikkonnaga Durban. Selle kilomeetreid pikad kookospalmidega ääristatud rannad on surfajate seas üleilmselt tuntud.

Durbanist saab sõita kolme põhisuunda: lõunasse Kaplinna, loodesuunas mööda Draakonimägesid kulgevat teed (võimalus külastada teist riiki Lesothot) või kirdesuunas piki rannikut. Viimases terendavad ees Svaasimaa mäed ja edasi tuleb juba Mosambiik. See maantee lookleb suurte suhkrurooistanduste vahel sukeldujate meka Sondwana Bay poole. Seal asuvad maailma lõunapoolseimad korallrifid. Lisaks sukeldumisele saab jälgida vaalu, delfiine, haisid ja kilpkonni.

Enne Svaasimaad soovitan veeta paar päeva Mkhuze reservaadis. Selles pargis puuduvad lõvid ja elevandid, kuid esindatud on kõik teised suurulukid, lisaks veel üle 400 liigi linde. Ise kohtasime valget ninasarvikut ja jõehobu, ning lugematul hulgal antiloope, paaviane ja rohepärdikuid.

Muide, oma kihvade suuruselt võib isapaavian võistelda lõviga ja kohalikud kardavad neid istandustesse rüüsteretki korraldavaid ahve isegi enam. Paavianid on intelligentsed loomad, kes lisaks helidele kasutavad ka väljendusrikkaid žeste: näiteks võib juhtloom karmi pilguga vaigistada tülitsevad karjakaaslased. Ja enne skorpioni suhu pistmist eemaldavad nad osavalt putuka mürgise astla. Reservaadis saab majutuda nii lodžades kui telkides. Neist viimane on eksootilisem - püstitades laagri akaatsiate, mägiaaloede ja maruulapuude varju, saab vahetu kontakti elusloodusega. Pole ka karta, et sebrakari või ninasarvikud telkidest üle jooksevad, sest laagrialad on piiratud elektritaraga.

Varahommik on parim aeg safariks, et vahtida tõtt antiloopidega, sebradega või järve ääres jõehobudega. Järve kaldal kasvavad suured nn palavikupuud on nime saanud tolmleva kollaka koore järgi, sest vanasti arvati, et malaariapalavikku põhjustavad mitte sääsed, vaid see tolm.

Kui kohata ninasarvikut, siis nii must kui ka valge ninasarvik on mõlemad tumehallid, kuid neid eristab ülamoka ehitus. Mustal ripub see lontjalt üle alamoka, sest ta toitub põõsalehtedest; valgel aga on mokk lai ja lame, kuna ta sööb maapinna lähedalt rohttaimi. Siit tulebki buurikeelne sõna wijde (lai, laianäoline), mida inglased seostasid sõnaga white ehk valge.

Teispool Svaasimaad jõuame vanima ja kuulsaima, Krügeri rahvuspargi lähistele. Park ise on tohutu suur ja kui plaanid täituvad, ühendab uus park endaga külgnevad erapargid ning mõned rahvuspargid Zimbabwes ja Mosambiigis - tekib Eesti-suurune sisepiirideta rahvuspark. Praegu piiravad migratsiooni eraparkide vahel elektritarad.

Kuni seda unistust pole teostatud, soovitan lisaks Krügerile külastada mõnda eraparki, näiteks Kwa Madwalat. Seal majutuge paariks päevaks kaljudesse ehitatud luksuslikesse lodžadesse, kus isegi tualetis istudes võib ajalehe maha unustada, sest avaneb maaliline vaade savannile ja elusloodusele.

Seda parki iseloomustab tegelikult mitte savann, vaid nn bushveld, mis erineb savannist tihedama alustaimestiku poolest: akaatsiate ja teiste puude vaheline ala on täidetud okkaliste põõsastega. Loomi on raskem märgata, teisest küljest tekitab närvikõdi sammuda mööda loomarada vintpüssiga relvastatud kohaliku teejuhi järel, ning võttes üles lõvijälje, katsuda märgata kollakat välgatust põõsaste vahel.

Kõige parem aeg nende kiskjate kohtamiseks on pimedas, kui nad lähevad jahti pidama. Siis toimub loomavaatlus suurtel lahtistel džiipidel prožektorivihus.

Kohtasime öösel kahte isa- ja ühte emalõvi. Isased saatsid emase jahti pidama, ise rohus lösutades. Äkki tõusis aga üks suur volask üles, tuli džiibi juurde ja vahtis mulle paari meetri kauguselt otse silma. Kangestunud sõrm vajutas automaatselt fotoaparaadi päästikule.

Safarid jagunevadki seal kaheks: jalutus- ja džiibisafari. Jalgsisafaril näitavad kohalikud jäljekütid mitmesuguseid taimi (mida süüa, mida mitte, mida kasutada tualettpaberina) ja seletavad loomajälgi (leopardijälg kuivanud jõesängis, ninasarviku aurav väljaheide).

Vahelduseks korraldavad nad võistlusi impalapabulate sülitamises. Ühel sellisel võistlusel võitsin kohalikke nende n-ö koduväljakul. Võistlus on lihtne: nimelt peatutakse kohas, kus impala on end kergendanud. Pannakse suhu tema hernesuurune pabul ja sülitatakse. Võidab see, kelle suust pabul kõige kaugemale lendab. Impala on üks Aafrika levinumaid antiloope. Kui impalad tunnevad kiskja lähedust, algab jõudemonstratsioon, mis väljendub hüplemisena.

Impala hüpped on lausa võrratud: kerkinud maast lahti, jääb loom nagu hetkeks õhku rippuma, tõmmates jalad kere vastu ja heites pea kuklasse. Ta võib hüpata kuni kolme meetri kõrgusele ja kümne meetri kaugusele.

Jalgsi liikuvate inimeste suhtes on kõik loomad valvsad, sest on harjunud neid džiibiga seostama. Inimese või kiskja liikumisest annab saakloomadele märku hallturako (kelle kolm sulge kaunistavad Svaasimaa kuninga juuksepahmakat). Selle linnu kisa on väga sarnane ingliskeelsele väljendile "mine ära" (go away).

Lisaks safarile pakub Kwa Madwala erapark võimalust lennata motodeltaplaaniga, hind 1500 kr poole tunni eest. Proovisin seda päikesetõusul: on vapustav kogemus lennata üle uduviirgudest läbistatud savanni, tiirutada kaelkirjakupere kohal, pikeerida kiirevoolulise Krokodillijõel (eraldab eraparki Krügerist) ehmatades paarimeetrikõrguselt jõehobusid ja krokodille.

Lõuna-Aafrika on tänu oma kliimale sobilik külastamiseks aastaringselt. Siiski sõltub palju sellest, mida soovite näha või teha. Näiteks parim aeg nn viie suurega kohtumiseks on varakevad (augustist oktoobrini). Lõunavaalu näeb sealsetes rannikuvetes juunist oktoobri lõpuni, küürselgvaala võite näha augustist detsembrini. Sukelduda ja surfata on parem aprillist septembrini, lillederikkam hooaeg on augustis ja septembris.

Tegevused põhjaosa provintsides (Limpopo ja Mpumalanga) ei sõltu eriti aastaajast, kuid siiski on matkamiseks sobivam aeg kevad ja sügis, kuna suvi võib olla väga kuum.

Rannapuhkuseks sobib kõige paremini meie kesktalv. Kui Kwazulu-Natali provints on soe ja päikesepaisteline aastaringselt, siis Kaplinnas on talvel jahe ja vihmane.