Kõpu tuletorn - Põhja-Euroopa vanim tuletorn töötab Kõpul juba 475 aastat!

Kui kohalikud mere- ja kalamehed, kellele sissesõidutee tuttav, orienteeruvad mõne metsatuka, suurema rannakivi, ehitiste ja veealuse kivi juurde asetatud mõrravaia järgi, siis võõrale on vaja silmatorkavamaid tähiseid ning lisaks veel juhendeid iga tähise kohta, et varitsevaid ohte vältida. Juba meresõidu varastel perioodidel tekkis vajadus ohtlike piirkondade tähistamiseks silmapaistvate ja hõlpsasti eraldatavate ehitistega, et ka mujalt pärit meresõitja sõidukurssi vajadusel korrigeerida saaks. Muide, keskajal sõideti merd ainult valgel ajal, jutustab Eesti Meremuuseumi kuraator Tiit Einberg.

Mida suuremaid laevu ehitati, seda enam kasvasid igast laevahukust põhjustatud kahjud ning kuna Hiiu madalal sattus palju laevu merehätta, siis alustasid hansaametnikud juba enne 1490. aastat taotlusi Kõpu poolsaare tähistamiseks eriliselt silmapaistva maamärgiga. 1499. aastal Lüübekis peetud hansapäeval otsustati arvukate laevahukkude pärast nõuda Saaremaa piiskopilt luba tema maa-alale paagi ehitamiseks.

Ehitustöid alustati Kõpu kõrgustiku kõrgeimas osas Tornimäel Tallinna rae kulul Tallinna raehärra Lambert Ottingki juhtimisel ja Saare-Lääne piiskopkonna ettevõttel 1505. aastal ning need kestsid vaheaegadega kuni 1540. aastani.

Esialgu püstitati 20 meetri kõrgune massiivne rändrahnudest ja paekividest rajatis, mida toetas neli kogukat tugipiilarit. Torni ehitamiseks kulus ligikaudu 5000 kantmeetrit raud- ja paekive.

"Torni tuleks tegelikult lugeda paagiks, kuna selle otsas esialgu öösiti tuld ei tehtud. Paagi suured mõõtmed olid aga tingitud asjaolust, et selle rajamise ajal oli pikksilm veel leiutamata ning paak pidi olema normaalsele silmale nähtav vähemalt paarikümne kilomeetri kauguselt," selgitab Einberg.

Torni tipu paekivist põrandal hakati alates augustist 1531 põletama märgutuld kuni talvise jäätumiseni.

Tuletorniks sai paak alles 17. sajandi keskel: 1659. aastal ehitati torn kõrgemaks ning selle tippu, 24 meetri kõrgusele tehti kahe aknaga teenindusruum. Teenindusruumi peal asus vintsiruum põletuspuude tõstmiseks, 36 meetri kõrgusel, vintsiruumi kohal, oli platvorm, kus metallvõre peal põletati valguse saamiseks puid. Vaikse ilmaga oli lõke nähtav viieteist miili kaugusele. Tuli läideti tund aega pärast päikeseloojangut ja kustutati tund enne päikesetõusu. Puude ülesvinnamise ning tule elushoidmisega tuultele ja tormidele avatud platvormil oli korraga ametis kuus meest. Aastas kulus üle tuhande sülla puid, mille ümbruskonna talupojad kohale pidid tooma. Tuletorni ümber laiutas paks tukkide ja tuha kiht, mida tuul laiali pillutas, räägib Einberg.

1805. aastal läks Kõpu tuletorni haldamine kroonu kätte. Torni juures algasid mitmed ümberehitused - alumisse ossa raiuti ruum meeskonna jaoks ning sealt üles lõunapoolsesse kontraforssi sisemine trepp. Ülemisse ossa tehti ülestikku kaks teenistusruumi ning nende peale, 35 meetri kõrgusele, ehitati laternaruum. Sinna seati üles poleeritud messingist peeglid ja nende ette 23 õlilampi nii, et valgus kolmest küljest merele paiskus ja selge ilmaga kuni 55 versta kaugusele paistis, jutustab tuletorniuurija.

1859. aastal vahetati Kõpu tuletorni valgustusseadmed välja moodsama prismadega dioptrilise aparaadi vastu. Esimesel mail 1860 hakkas tööle esimese järgu Fresneli aparaat, mis tegi tänu pommidega kellamehhanismile nelja minuti jooksul ühe täispöörde. Öö jooksul tuli pommi korduvalt üles vinnata. Aparaadis kasutati Karseli-süsteemi nelja kontsentrilise tahiga petrooleumihõõglampi. Lampi pumbati puhastatud rapsiõli, mida kulus tunnis umbkaudu pool kilo. Pumba pani tööle sama kellamehhanism. Kui õli lambis lõppes, hakkas aparaadi alarm tööle. Malmist alusel asetsevat aparaati kaitses silindrikujuline kolme meetri kõrgune suurte lihvitud klaasist akendega latern. Tuletorni teenindas seitsmeliikmeline brigaad.

1900. aastal osteti Pariisi maailmanäituselt kolme miljoni kuldrubla eest Kõpu tuletornile uusim Prantsusmaal valmistatud valgusoptiline süsteem koos laternaruumiga. Valgustusseadmes kasutati hõõgsukaga petrooleumgaasilampi, mille valgus suunati kahte pöörlevasse valgusvihku. Raskele malmkonstruktsioonile toetuv optika pöörles elavhõbedavannis, mis oli oma suure erikaalu tõttu tugilaagriks. Sellise lahenduse eeliseks oli minimaalne kulumine ja süsteem ei vajanud kunagi määrimist. Valgusvihkude pöörlemine saavutati vana seinakella põhimõttel töötava mehhanismiga. Optikat vedas ringi umbes pooletonnine raskus. See tuli aga vintsivahil iga kahe poole tunni tagant üles vändata. Petrooleumi valati juurde ja hapnikku pumbati pöörlevas optikas, kuhu pääses pöördtrepi kaudu. Sarnaselt töötas Kõpu tuletorn kuni Teise maailmasõjani.

1940. aastal sai Kõpu tuletorn elektritoite, sõja ajal said tugevasti kannatada tuletorni laternaruum ja optikaseadmed. Tule taastamise käigus katsetati mitmesuguseid hõõglampe ja optikaseadmeid. "1949. aastal asendati vanad masinad võimsamate Ameerika päritolu Kohlerite vastu. Need varustasid tuletorni elektrienergiaga üheaegselt akupatareide laadimisega öötundidel töötamiseks," selgitab Einberg.

1963. aastal ehitati tuletorni juurde uus diiseljõujaam. Mindi üle vahelduvvoolule ja ka optiline süsteem asendati uuemaga. Kõpu tuletorn sai tagasi traditsioonilise pöörlevate valgusvihkudega tule. 1982. aastal tehti järjekordne kapitaalremont. Siis paigaldati ka optiline valgusaparaat EMV-930M, mille tuli paistab 26-30 miili kaugusele. See töötab tänapäevani.

Kõpu tuletorni ruumides avatud näitus jutustab sõnas ja pildis tulemärgi sünnilugu. Köitva väljapaneku on koostanud Tiit Einberg.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk