Kas riigil on vaja kuldaktsiaid?

Riigikogu menetluses on eelnõu, millega tahetakse lubada riigil või kohalikul omavalitsusel neis äriühingutes, kus riigi või omavalitsuse osalus on väiksem kui 50%, teatud küsimustes omada vetoõigust ehk nn kuldaktsiat. Jutt on äriühingutest, mida riik või omavalitsus on erastanud või tulevikus erastab.

Seaduseelnõu ütleb, et seda õigust võivad riigi või omavalitsuse esindajad kasutada, kui otsuse vastuvõtmine võib kaasa tuua õigusaktide rikkumise või aktsiaseltsi majandustegevuse kahjustamise, nt vara võõrandamise või koondumise tõttu, või avaliku huvi olulise kahjustamise, sh ohu inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale. Vastuhäält peab põhjendama ning vastuhääle peale võib esitada hagi Harju Maakohtusse.

Olen arvamusel, et kõigi võimalike rikkumiste osas on meil, esiteks, olemas seadused, mis reguleerivad, kuidas peaks käituma. Teiseks, on meil sõltumatud regulaatorid, kes jälgivad, et ettevõtted turul olulist osa omades või koguni monopoolses olukorras olles ei kasutaks oma mõjuvõimu. Ning lõppude lõpuks - meil on korrakaitse- ja kontrollstruktuurid, kes menetlevad võimalikke rikkumisi. Ja kui tegemist on börsiettevõttega, kus riik või kohalik omavalitsus omab vähemusosalust, siis sel juhul lasub ettevõttel veelgi enam raporteerimiskohustusi.

Ausalt öeldes ei kujutaks ette, et näiteks Telekomis, kus riigil on 27%, oleks tal blokeeriv õigus. Milleks? Kuigi Telekomi mõlemad tütarettevõtted on täna ametlikult defineeritud määrava turujõuga ettevõtetena.

Kuna riigil on ettevõtluses alati võimalik olla tugevamal positsioonil, siis riik saab alati vastu võtta või täiendada majandust reguleerivaid seaduseid ja kontrollida nende täitmist. Tundub, et kuldaktsiatega pole mõtet tekitada uusi kitsendusi.

Euroopa Kohus on öelnud, et piirangud nagu kuldaktsia on lubatud, kui meetmete aluseks on objektiivne kriteerium, mis on avalikustatud ning mis on õigustatud üldiste huvide imperatiivsetel kaalutlustel. Samuti peab piirang olema vajalik ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga (vt lisa).

Võtmeküsimus ongi siin see, millistele otsustele seda vetoõigust tegelikult rakendatakse. Sellest läheb eelnõu mööda, viidates üpris ebamäärasele avalikule huvile. Kindlasti ei saa seda lugeda objektiivseks ja üheti mõistetavaks kriteeriumiks seaduseandja poolt.

Euroopa Komisjon on seisukohal, et riigi eriõigused äriühingus panevad investoreid investeeringutest loobuma ning kujutavad endast õigustamatut kapitali vaba liikumise piirangut. Ilmselt tuleb komisjoni seisukohaga nõustuda.

Kujutagem või ette olukorda, kus erastamise tingimustes on muuhulgas kirjas, et riik jääb aktsionäriks nt ühe aktsiaga ning tal on vetoõigus monopoolse ettevõtte hinna määramisel. Sisuliselt puudub ettevõtjal igasugune kindlustunne ja kannatab kindlasti ettevõtte müügihind. Samuti on võimalik ettevõtte müügihinda kunstlikult all hoida, hiljem kuldaktsiast loobuda jne.

Pole vaja olla prokurör, et ette kujutada, milliseid korruptsioonivõimalusi selline eelisõigus annab: alates erastamise suunamisest omadele kuni ettevõtte tegeliku töö takistamiseni. See, et ettevõtja saab minna Harju Maakohtusse ja seal aastaid protsessida, ei ole mingi mõistlik perspektiiv. Kokkuvõttes ei vastuta konkreetsed poliitikud, kes ettevõtte põhja lasid, ju millegi eest. Parimal juhul saab ettevõtja esitada arve riigile ehk maksumaksjale.

Mina eelistaksin, et monopole või määrava turujõuga ettevõtteid, kus riigil on või pole osalust, kontrollitaks avalike üldnormide ja sõltumatute regulaatorite, mitte nõukogu poliitiliste üksikotsuste kaudu. Vastasel juhul astume sammu tagasi sovjeetliku poliitbüroost juhitud käsumajanduse suunas. Seetõttu olen kuldaktsiate vastu.