Märkamatud naised

Kuulsin hiljuti ühelt keskealiselt riigiametis töötavalt haritud naiselt: "Mulle on selgeks saanud, et koosolekutel ja nõupidamistel naistega ei arvestata. Minuga suheldakse, nagu oleksin ma mittekeegi." Samasuguseid kommentaare olen ma üheksa aasta jooksul Eestis elades kuulnud korduvalt, olles taolist kohtlemist ka ise kogenud.

Arvan, et eeltsiteeritud Eesti naiste sõnades avaldub kõige ilmekamalt kontrast sellega, mida võiks kuulda naiselt USAs. Sealses ametialases ja avalikus elus lihtsalt ei suhelda naisega kui mitte-kellegagi. Julgen väita, et eraelus kehtib samasugune käitumine, kuigi alati leidub ju erandeid.

Eesti valitsuselt on raske loota võrdõiguslikkuse edendamiseks konkreetseid samme, välja arvatud need, mida Euroopa Liidu poolt selgesõnaliselt nõutakse või mida õiguskantsler ette paneb. Seda senikaua, kui meie erakonnad ei rakenda võrdõiguslikkuse põhimõtteid oma ridades. Ja sellega ei pea ma silmas vaid mõne üksiku naise kõrgele kohale paigutamist. Võrdõiguslikkusest võib mitte huvituda nii naine kui ka mees. Näiteks Briti peaminister Margaret Thatcher ei ole tuntud võrdõiguslikkuse edendajana, vaid hoopis kui liberaalsele majandusele pühendunud poliitik.

Kui erakonnad muutuvad oma struktuurilt demokraatlikuks, saab ka valitsus tegeleda tulemuslikult võrdõiguslikkuse küsimusega. Valitsus moodustatakse ju erakondlikul põhimõttel. Erakondade sisemise demokratiseerimise teemat on Eestis juba aastaid käsitletud, aga tegelikke tulemusi pole siin veel näha. Põhjused, miks see nii on, ei kuulu praegusesse arutellu.

Põhiliselt on probleem meie kultuuris, mis on jäigalt patriarhaalne. Olen kuulnud ka haritud naiste suust Eestis väidet: "Ainult mehed saavad olla poliitikas, sest nad on targemad." Ajaloolasena sirvin ma tihti ajalooraamatuid ja vaatan neis avaldatud riigitegelaste pilte. Mis seal näiteks 20. sajandi kohta silma torkab? Ma näen nendel piltidel mehi, palju mehi, ja siis ma mõtlen nende langetatud otsuste tagajärgedele ... Kas tõesti võib ütelda, et nende meeste otsused, mis tõid kaasa kaks maailmasõda, tohutuid kannatusi ja küüditamisi miljonitele lastele, naistele ja meestele, olid targad?

Ei saa väita, et me oleme õnnelikud selle üle, kuidas meie ühiskonnas inimest koheldakse. Arvan, et muudatusi paremuse poole saab tekitada vaid hariduse kaudu, nagu see on meie rahva ajaloos ennegi olnud. Siin aga on tõepoolest vaja valitsuse otsuseid õpikute sisu ja hariduse korralduse kohta. Tuleb ka muuta olukorda, kus enamik õpetajaid on naised, mis on suurel määral tingitud madalast palgast koolides. Ei saa veenvalt õpetada võrdõiguslikkust noortele, kui õpetajateks on peamiselt ühest soost inimesed. Osariigis, kus ma USAs elasin, oli samuti probleemiks õpetajate madal palk ja selle tagajärjel domineerisid koolides naissoost õpetajad. Süstemaatiliselt tõsteti õpetajate palka ning olukord muutus.