Reklaamiuurija Merit Karise peab Tartu uue,
nn protestiõlle Cuba lansseerimiskampaaniat ebaõnnestunuks.
„Reklaam hüüab: “Lõpp idiootsusele, omakasule, ükskõiksusele ja hoolimatusele!” Tegelik tegu on vastupidine,” kirjutab Karise homses Äripäevas, ”kui õlletehas tõesti arvab, et nii saabki ühiskondlikku aktiivsust tõsta, siis ta nimelt peabki oma tarbijat idioodiks ning on ise silmakirjalikkuse ja topeltmoraali võrdkuju.”
Midagi kõrist alla kallates või nahka pistes teeme Karise sõnul enamasti samaaegselt ka midagi muud: edastame teistele sõnumi, näitame ennast, kuid reklaam enamasti ei kõneta inimest ühiskondlik-poliitilise indiviidi, kodanikuna ega oota temalt muud, kui rahakotiraudade avamist.
„Miks pole A.Le Coqi uuel õllel mingit pistmist tõelise protestiga nõmeduse, rumaluse, silmakirjalikkuse ja topeltmoraali vastu? Või pöörame küsimuse ümber - millal siis oleks Cuba protestiõlu?” küsib Karise ja vastab: ”Kui Tartu Õlletehas annaks iga ostetud Cuba pealt mingi summa kodanikeühendustele. Kui seda toodaks (“revolutsioonilise” reklaamikontseptsioonita) väike pruulikoda kuskil Eesti nurgas ning seega oleks teadliku jooja valik protest suurtootjate monopoli vastu. Siis tähendaks Cuba tarbimine enamat kui ostetud pudeli sisu kõrist alla kallamist.”