Täna võttis valitsus vastu elektroonilise
side seaduse ja ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis näeb ette, et
esimesed kolm üle-Eestilist sagedusluba digitelevisiooni jaoks antakse välja AS
Levirale.
Konkurentsiamet andis oktoobri lõpus loa koonduda firmadel Starman ja Levira, mille tulemusel moodustub uus ettevõte Eesti Digitelevisiooni AS.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teatas, et kui tekib lisasagedusi siis ülejäänud sageduslubade jagamise elektroonilise side seaduse alusel otsustab Sideamet.
Levirale pannakse ka kohustus arendada üleriigiline saatjatevõrgustik kolme võrguna hiljemalt 2010 aastaks. Levira välja valimise põhjuseks on olemasolev täielik infrastruktuur ja oskusteave, et saavutada üleminek kõige kiiremini ja kõige odavamalt. Kolme võrgu rajamine tagab vähemalt 25 erinevat kanalit.
Kuni 2012. aastani eksisteerivad analoog- ja digi-TV paralleelselt, misjärel minnakse järkjärgult üle ainult digitaalsele televisioonile.
Üleminekul digitaaltelevisioonile tuleb ette näha periood, kus korraga töötavad nii vana, kui ka uus tehnoloogia, et võimaldada vaatajate sujuvat üleminekut uuele tehnoloogiale. Kahe tehnoloogia üheaegne tööshoidmine toob endaga kaasa nii sagedusressursi ebaefektiivse kasutuse kui ka lisakulutusi programmide paralleelseks edastamiseks. Eesti kavatseb täielikult üle minna digitaalsele televisioonile 2012. aastal Seetõttu on oluline ülemineku võimalikult lühike aeg.
AS Levira on Eesti riigile (51%) ja Prantsusmaa firmale TDF (49%) kuuluv ettevõte, mille ülesandeks on tele- ja raadioprogrammide edastamine maapealsete saatjate kaudu.
Seotud lood
Konkurentsiameti peadirektor Peeter
Tammistu andis loa koonduda, mille tulemusel moodustavad Levira ja Starman uue
firma Eesti Digitelevisiooni AS, selgus ameti infost.
Enamuses Eesti riigile kuuluva
telekomifirma Levira juhatuse liige Indrek Lepp ütles Riias rahvusvahelisel
digiTV konverentsil, et digitaaltelevisioonist võidavad eelkõige maainimesed.
Igal aastal saab mitukümmend tuleõnnetust alguse hooletust tuletööst. Kõige sagedamini tuleb seda ette ehitusobjektidel ja töökodades – keevitustööde käigus ei märka inimene enda ümber materjali, mis võib kiirelt süttida. Tuletööde tegemisel on teadmatus suur ja nõudeid eiratakse, kuigi paljudele ettevõtetele on koolitus kohustuslik.