Väike Svaasimaa - sõbralik, arhailine ja vaene Lõuna-Aafrika riik

Svaasimaa Kuningriiki ümbritseb lõunast ja läänest Lõuna-Aafrika Vabariik ning idast Mosambiik. Tegu on ühega Aafrika kolmest kuningriigist, Eestist on see maa peaaegu kolm korda väiksem.

Riigikest iseloomustab rahulikkus, sealhulgas kuritegevuse peaaegu täielik puudumine ja pastoraalne maastik. Svaasimaa on hea ja haruldane näide sellest, kuidas terve riik elab vanade aafrika traditsioonide ja uskumustega.

Kuningriiki asustavad mitmed hõimud, neist svaasid järgivad oma põlvnemist 18. sajandil valitsenud esimesest kuningast Ngwane Kolmandast. 1877 vallutasid riigi britid ja alles 1968 sai Svaasimaa iseseisvaks.

Bantu keeli rääkiv svaaside rahvusgrupp pärineb Kesk-Aafrika idaosast. Vaatamata demokraatia puudumisele on enamik svaasisid uhke oma kultuuri ja traditsioonide üle. Riigi ja rahva nimetus tulenebki otse Mswatist - praeguse kuninga samanimelisest esiisast. Svaasid on viisakad ja sõbralikud, kuid kahjuks iseloomustab seda rahvast lühike eluiga, kuna riik on üks AIDSi-haigemaid maailmas.

Jagunedes geograafiliselt nelja erinevasse regiooni - erinevused on ka kliimas ja maastikus -, pakub see maa mitmekesiseid võimalusi aktiivseks puhkuseks: safarid rahvusparkides, matkamine, kaljuronimine, ratsutamine ja kalapüük. Brittide ajast on säilinud kasiinod ja ööklubid.

Mlilwane'i kaitsealal elasin taruonnis ja matkasin ihuüksi rahvuspargi valvelauast võetud kaardi järgi. Mlilwane on kergesti ligipääsetav rahulik kaitseala Ezulwini ehk Taeva orus, see on üldse esimene kaitstud ala Svaasimaal. Mlilwane tähendab väikest tuld ning on nime saanud paljudest väikestest tulekahjudest, mis selles regioonis puhkesid välgulöökide tagajärjel.

Ümbritsevas maastikus domineerib 1200 meetri kõrgune Nyonyane mäetipp (tõlkes väike lind). Selle graniidist tipp kannab nime hukkamise kalju, kuna sealt pidid alla kargama surmamõistetud kurjategijad ja nõiad. Kes ise ei hüpanud, seda aitasid valvurid piikidega torkides kaasa.

Mäe jalamil asuvad Svaasimaa kuningapere liikmete hauad, samuti imeilus Mantanga juga. Kaitseala läbivad mitmed kenad matkarajad. Kuna seal puuduvad suured kiskjad - olemas on jõehobud ja krokodillid, küll on nähtud ka leopardi -, siis saab matkama minna ka giidita või näiteks maastikurattaga.

Ise valisin raja, mis algas onnide juurest ja kulges edasi piki akaatsiate ja mägiaaloedega savanni, kus kõrge rohu seest pistsid mõne meetri kauguselt oma pead välja impala-antiloobid, sebrad, gnuud ja jaanalinnud. Edasi viis rada piki imeilusat jõeorgu, kus puudel hüplesid pärdikud ning tõusis siis hukkamise kalju suunas. Möödusin koobastest, mille seintel võis näha bušmanite kaljujooniseid.

Mäetippu jõudmine tuleks vaatepildi nautimiseks ajastada päikeseloojanguks. Rada laskub piki tumepunasesse rauarikkasse liivakivisse uuristunud kanjonit järveni, millest annavad märku jõehobude "haigutused". Järve ääres olevad sildid hoiatavad krokodillide eest. Lisaks kohtab seal tüügassigu, kaelkirjakuid ja loomulikult palju erinevaid linde.

Mlilwane'i lähedal asuvad Kuninganna Sheba (Seeba) rinnad: kaks teravat mäetippu - naisterahva rindu meenutavad geoloogilised formatsioonid. Kuninganna Sheba oli müstiline Aafrika kuninganna nüüdsel Etioopia alal, kes võrgutas ära targa kuninga Saalomoni.

Kirjanik Rider Haggard (raamat "Kuningas Saalomoni kaevandused") sai pärast buuri sõdade lõppu Svaasimaal reisides sealt inspiratsiooni oma raamatule ja tegi nimetuse "Sheba rinnad" surematuks. Täna on turistide seas populaarne raamatu peategelase Allan Quatermaini järgi nimetatud Quatermaini pubi.

Mlilwanes saab majutuda traditsioonilistes nn mesilaspuuonnides, mis hoolimata murumunalikust välisilmest on seest üpris ruumikas ja kuhu valge mehe jaoks on ehitatud ka vannituba. Kaitsetaraga ümbritsetud onnid paiknevad poolsuletud ringis, keskele jääb lõkkeplats.

Kaitseala lähedal asuvas külas võite tutvuda svaaside tänapäeva ja hõimueluga, tantsida koos nendega hõimutantse ja kogeda siirast sõbralikku suhtumist. Muide, naised peavad enne külla sisenemist mähkima endale ümber kuninga näopildiga riide.

Lõuna-Aafrika Vabariigist saabuvale rändajale on Svaasimaa kui sõõm värsket õhku. Seda tunnet aitab süvendada muretu õhkkond, sõbralikkus ja rassilise vahetegemise puudumine - Lõuna-Aafrika täielik vastand.

Enamik külastajaid lahkub mälestustega naeratavatest täiskasvanutest ja lehvitavates lastest, seda eriti suurematest linnadest väljaspool. See maa tõmbab turiste ligi ka suurepäraste loodusvaatluse võimalustega, sõnatukstegeva mäestikupanoraamiga ja elava traditsioonilise kultuuriga.

Reisimine Svaasimaal on lihtne, majutust on igale maitsele. Reisiplaani võiks sättida nii, et sisse jääks ka mõni rahvuslik festival: näiteks iga-aastane nädala kestev pilliroopidu augustis-septembris. Seal tantsivad kümned tuhanded paljaste rindadega neiud kuninga ees umbes nelja meetri pikkuste pillirooritvadega, lootes saada üheks tema naistest. Eelmisel aastal tantsis seal umbes 50 000 neidu.

Teine külastamist väärt üritus on detsembris-jaanuaris toimuv svaaside kõige püham - esimeste viljade - tseremoonia, kus kuningas annab oma inimestele loa süüa uue aasta esimesest lõikusest.

Svaasimaad juhib noor kuningas Mswati III, kellel vaatamata 36 eluaastale on juba kuraditosin naist ja 24 last.

Svaasimaal asub võimubalanss kuninga ja tema ema vahel: kuningas esindab tugevust, mis väljendub äikeses, ema väljendab vee pehmust. Nad assisteerivad ja nõustavad üksteist. Svaasimaal on kaks kuninglikku residentsi, millest kuninga administratiivses peakorteris toimub igapäevane juhtimistegevus, tema ema residents on aga rahvuse vaimne ja tseremoniaalne kodu.

Võtmerolli troonipärija valimisel mängib kuninglik perekond, sest kuningas ei saa määrata troonipärijat. Nõukogu otsustab, kes naistest saab kuninga emaks ning tema poeg saab automaatselt kuningaks. Sellele naisel tohib olla ainult üks hea iseloomuga poeg. Naine ei tohi pärineda kuninglikust suguvõsast ega olla kuninga nn rituaalnaine. Esimesed kaks rituaalnaist valitakse rahvuslike nõustajate poolt ja nad kuuluvad eri klannidesse.

Uus kuningas peab olema poissmees ja kui ta on alaealine, haarab viimase kuninga ema automaatselt vastutuse kuninga täisealiseks saamiseni ja kuningaks kroonimiseni. Tänane kuningas Mswati III krooniti aprillis 1986. Ta on eelmise, 1982 surnud kuningas Sobhuza II 67 pojast vanuselt eelviimane. Svaasimaal tavatsetakse anda võim vanuselt noorimale pojale, et oleks lootust pikale valitsusajale.

Eelmisel aastal räägiti uudistes, et kuningas valib omale 13. naist. See teismeline koolist välja langenud tüdruk sai printsessiks, aga saadeti samas Lõuna-Aafrikasse HIV-testi tegema. Xolile Magagulat esitleti svaasimaalastele pärast testi läbimist ja kuninga ema õnnistust.

Tegelikult peaks kuningal tänaseks olema tosin naist ja kolm ametlikku armukest - need, kes pole talle veel sünnitanud järglast. Traditsiooni järgi saab kuningas abielluda armukesega ainult pärast seda, kui too on jäänud rasedaks, tõestades nõnda võimet kanda järeletulijat. 2002. aastal süüdistati kuningat oma kümnenda naise röövimises ja tolle ema andis ka asja kohtusse, kogu lugu aga vaikiti maha.

Svaasimaa kuningat on kritiseeritud raha laristamise - luksusautod, paleed, peod - pärast riigis, kus lokkab AIDS ja vaesus. Samuti peab ta toime tulema oma suure pere ohjamisega (24 last, 200 venda). Kuigi monarhiat väikestviisi kritiseeritakse, on see riigi ajaloo - vastupanu buuridele, brittidele ja suuludele - tõttu üles kasvatanud tugeva rahvusliku uhkustunde ja kohalik kultuur õitseb.