Järgmine digimuutuja on televisioon

Digi-TV põhilisteks plussideks võrreldes analoogtelevisiooniga loetakse paremat pilti ja heli. Digitaalsignaalil puuduvad peegeldused ja häired ning digi-TV pakub võimalust kasutada mitmesugust lisainformatsiooni: nt surround-heli, erikeelsed subtiitrid, teletekst.

Siia nimekirja võib lisada teisigi funktsioone - näiteks vanemliku kontrolli rakendamise võimaluse, mis tähendab teatud kanalite blokeerimist PIN-koodiga.

Internetipõhise digitaalse telesignaali vastuvõtmiseks ei piisa ainult internetikaabli (selle kaudu edastatavat toodet nimetatakse IPTVks - internet protocol television) või koaksiaalkaabli (kaabel-digi-TV) majja jõudmisest. Vaja on muretseda ka seade, mis suudab "tõlkida" digitaalsignaali telerile arusaadavasse keelde, nn digiboks.

IPTV ning koaksiaalkaabli kaudu leviva digi-TV digiboksid teineteisega ei ühildu.

Näiteks harilikule kodukasutajale ette nähtud Elioni digi-TV stardikomplekt (WiFi-ruuter SpeedTouch 780 ja digiboks Amino AmiNET 110) maksab 3800 krooni, koaksiaalkaabli kaudu saabuv digi-TV signaal nõuab aga umbes 4000 krooni maksvat Humaxi digiboksi. Muide,

viimane suudab saateid ka kõvakettale salvestada ning neid hiljem sõltumatult ajast taasesitada.

Praegu pakub Elion kaabel-digitelevisiooni teenust mõningates uutes korrusmajades ning elamupiirkondades.

Äriklientidele pole Elion seniajani IPTVd pakkunud, juriidilised isikud võivad teenusega liituda ainult digi-TV edastamiseks vajaliku koaksiaalkaabli leviala piirkondades.

Kaablipõhist digitaalset televisiooni pakub Eestis veel Starman ning satelliidipõhist Viasat. Õhu kaudu levivat digitelevisiooni pakub demonstratsiooni mõttes praegu ka Levira. Põhjalikku teavet levialade kohta leiab veebilehelt www.digitv.ee.

Enne teenusega liitumist tuleb aga arvestada mõningate kitsaskohtadega. Näiteks arvavad paljud kliendid ekslikult, et digi-TVd saab sarnaselt tavalise kaabeltelevisiooniga korteri või elamu peale mitmesse telerisse jagada ning iga seadmega ühel ajal eri kanaleid vaadata.

Tegelikult nõuab iga teler oma digiboksi, kuna üks boks suudab digitaalset signaali edastada ainult ühte vastuvõtuseadmesse.

SDtV (standard definition television ehk tavaeraldusega televisioon) standardi järgi edastatakse digitaalse televisiooni pilti lahutusega 720×576 punkti. Paralleelse näitena võiks välja tuua DVD-filmi lahutuse 720×480, seega võib väita, et digi-TV pildikvaliteet on isegi parem kui DVD oma.

Viimane selle valdkonna tehnoloogiline samm on HDTV standard (high definition television), mille suurim eraldusvõime on 1920×1080 punkti.

Siit tuleneb ka reklaamitrikk, mida kasutab enamik plasma- ning LCD-telerite valmistajaid, pannes oma toodetele külge märgi "HD ready". Selline teler on võimeline vastu võtma ja edastama ülikõrge resolutsiooniga videosignaali, kahjuks maksab taolist kõrgeraldusvõimega filmi ette suutev mängija (BluRay või HD DVD

mängija) ligi 10 000 krooni. Teine probleem on see, et nendele mängijatele toodetud filme võib esialgu kahe käe sõrmedel üles lugeda.

SDTV on küll madalama eraldusvõimega kui HDTV, kuid seda kasutatakse enamiku tänapäeva digitaaltelevisiooni programmide puhul. Kuna HDTV signaal nõuab vajaliku kvaliteetse pildi edastamiseks minimaalselt ühenduskiirust 20 MB, võib julgelt ennustada, et Eestisse ei jõua HDTV enne kümmet aastat.

IPTV tarbimisel võib osutuda probleemiks vanem teler, mil ei ole SCART-sisendit. Sellise probleemi lahendab üleminek SCARTilt RCA-le või tavalise koaksiaalkaabli kasutamine, mille ühes otsas on tavaline antennipistik ning teises keermega F-pistik. Viimase peab eraldi soetama. Kui soovite tavalise teleriantenni kaudu analoogsignaali vastu võtta, tuleb varem kasutuses olnud antennijuhte ühendada digiboksi IN-pessa.

Aparatuuri "tervishoiu" seisukohast on soovitatav arvestada, et seadmed on kuumuse ja puhta õhu juurdepääsu suhtes üsna tundlikud, seega ei tasu neid paigutada kinnisesse sahtlisse või tolmusele pööningule.

On teada juhtumeid, kus kliendid kaebasid digi-TV halva kvaliteedi ja interneti aegluse üle, mis nõudis digiboksi või ruuteri sagedast taaskäivitust. Pärast uuesti käivitamist töötas televisioon paar tundi, ent siis oli pilt jälle "maas" ning hoolimata tehnilise poole jõupingutustest ei õnnestunud viga välja selgitada hetkeni, mil täheldati digi-TV edastamiseks vajalike seadmete ülekuumenemist. Nii digiboks kui ka ruuter asusid kapi taga. Probleemi lahendas seadmete kapi peale tõstmine ning sellest hetkest töötas süsteem tõrgeteta.

Kavalamad kasutajad on suutnud AmiNET 110s asetseva Linuxi tarkvara, Telneti ja VLC Media Playeri kaasabil televisioonipildi ka otse arvutisse võluda. Siiski nõuab selline tegevus keskmisest kõrgemat IT-pilotaaži, samas võib digi-TV nii ka WiFi kaudu tööle saada. Kel aega ja huvi, võib sellealaseid teadmisi ammutada interneti foorumitest.

Kui kodus telerit pole, on üks lihtsamaid lahendusi digiboksi ühendamine arvuti TV-kaardi külge.

Enne igasuguste digi-TV ja interneti riketega teenusepakkuja poole pöördumist tasub veenduda, kas kõik kaablid on õigesti ühendatud, piisavalt tugevalt ühenduspesadesse surutud ning kas ruuteril kõik vajalikud tuled ikka põlevad.

Palju probleeme laheneb ruuteri ja digiboksi taaskäivitamisega ehk tõmmake seadme toiteadapter seinakontaktist lihtsalt välja.

NB! Ruuterit ei tohi taaskäivitada seadme tagaküljel asuva RESET-nupuga! Taolise liigutusega annulleeritakse kogu ruuteri eelinstalleeritud konfiguratsioon ning selle taastamine ei ole lihtsate ülesannete killast. Piisab, kui seadmel toitekaabel 10-15 sekundiks eemaldada ning siis uuesti ühendada.

Autor: Andres Kruusimäe