Naftasõbrad, ärge heituge

Viimased kuud on endaga kaasa toonud kenakese nafta hinna languse: selle aasta tipptasemelt 78,40 dollarit ca 60 dollarini barrel. Kuulda on rohkem arvamusi, et kõige hullem ongi möödas ning musta kulla hind edaspidigi pigem langeb, kui tõuseb. Varakevadised prognoosid 100 dollarit naftabarreli eest on asendunud languseennustusega kuni 40 dollarini. Kui vaadata puhttehnilisest aspektist, mis kahel eelmisel kümnendil naftaga juhtus, siis ei tundugi sellised nägemused ebaloogilised. Energiasektorist kiputaksegi uisapäisa raha välja võtma, mõtlemata, et taust on hoopis teine: sektoril läheb hästi ning pikaajaline pilt ei ole muutunud.

Ma julgen esiteks väita, et tingimused pole eelmise kahe kümnendiga võrreldavad. Me ei saa rääkida 1980. aastate stiilis mulli lõhkemisest, kui näiteks mingit äkilist pakkumise kasvu pole oodata.

Ning nõudluse puhul saab rääkida heal juhul mõningasest vähenemisest, kuid kindlasti mitte kokku kukkumisest. 1980. aastatel kukkus nafta hind - siis, kui tootjad muutusid ühel hetkel väga optimistlikuks ning tõstsid tootmist nõudlusest kiiremini. Praegu on sellist seisu raske tekitada: 5-6 aastat tagasi tõmbasid tootjad end koomale ning seetõttu peame praegu rääkima alainvesteeritusest.

Teiseks. Aasias on energianõudluse kasv küll aeglustumas, kuid Hiina ning ümbritseva nn areneva Aasia industrialiseerumine läheb edasi. Sealne nõudluse kasv ei ole lühiajaline anomaalia, vaid kestev nähtus. Maailma tootmisbaas, mis on vägagi energiatundlik, on kolinud Aasiasse ning praegu on sealne majandus alles hoogu sisse saamas. Hiina kavatseb veel oma strateegilisi kütusereserve oluliselt suurendada.

Kolmandaks ei toeta nafta hinnalangust ka intressikeskkond. Kui ajaloos on baasintresside tõstmine põhjustanud energianõudluse vähenemist ning seega ka nafta hinna langust, siis praegu domineerib nägemus, et USA Föderaalreserv üritab organiseerida maailma suurimale majandusele pehmet maandumist ning intressimääradest vähemalt praegu nafta hinnale ohtu ei paista.

Huvitav on ka naftat tootvate riikide kartelli OPEC käitumine. Kui veel mõni aasta tagasi reguleerisid nad nafta hinda nii, et see globaalsel majanduskasvul hinge kinni ei tõmbaks, siis praegu näib mure teistsugune. OPECi riigid on ära harjunud nende suunas pidevalt liikuvate hiiglaslike rahahunnikutega. Kellele siis raha ei meeldiks?

Seetõttu näib OPECi taktika pigem kaitsvat teatud hinnatasemeid. 60 dollarit on kujunenud tasemeks, kus räägitakse "õiglasest" hinnast. Praktikas OPEC just hiljuti vähendas oma tootmismahte, kuna leiti, et USAs on laovarud kuidagi suured ning see asjaolu võib nafta hinda lühiajaliselt alla viia.

Kui 1970. aastatel kasutas OPEC nafta hinda ka poliitilise hoovana, siis praegu on pragmaatilisus ja ahnus eelisseisundis.

Minu hinnangul peakski potentsiaalne investor silmad-kõrvad lahti hoidma ning energiasektori positsioonis end üpriski mugavalt tundma. Ei ole liigseid põhjuseid kahelda, et võrreldes viimase kahe aastakümnega, jäävad energiahinnad kõrgele püsima. Praegust langust on põhjust pidada korrektsiooniks, mitte uue, langeva trendi alguseks. Seda enam, et energiasektori ettevõtteid ei saa pidada fundamentaalselt kalliks.

Kui keegi räägib mullist, siis 1990. aastate tehnoloogiamulliga energiasektorit võrrelda ei saa. Sektori P/E (hinna ja kasumi) suhe on järjekindlalt langenud - lausa atraktiivsele tasemele.

Nii et naftasõber ei tohiks kindlasti alla anda, vaid pigem valmistuma uueks energiahindade tõusufaasiks.