Eestis on mugavustsoon laienenud nii riigile, ettevõtetele kui ka inimestele. Meil on väheks jäänud näljasust ja otsustamisjulgust, millel rajaneb meie praegune riik. Vaadakem USAd, mis sisuliselt on kannibalistlik ühiskond: seal pole võimalik langeda mugavustsooni, sest sa pead end kogu aeg tõestama. Ja just sellepärast ongi USA veel maailma kõige võimsam majandus. Ütlen "veel", sest näljasust ja enese tõestamise vajadust on Hiinas ja Indias veel rohkem.
Meie mugavustsooni iseloomustab inimeste suhtumine töösse ja palka. Inimesed on reeglina vägagi rahul oma tööpanusega, kuid leiavad samas, et palk peab kasvama. Tahaks ju samamoodi elada nagu korteribroneeringutega ootamatult rikastunud sõber. Kuskil on loogikaviga. Kas meil on tekkimas uus vanasõna - "Enne palk, siis töö"?
Eestis on paraku vähe asju, mis on maailmas unikaalsed või esirinnas. Palju räägitakse Skype'ist, aga Skype ei ole Eesti firma. Samamoodi nagu Nokia ei ole Hiina või India firma, kuigi suur osa Nokia telefonidest toodetakse seal. Tegelikult meil pole mingit põhjust oma nabale liigset tähelepanu pöörata.
Nii riik kui ettevõtted ise saaks teha mõndagi, et head ideed käiku läheks. Eesti on praegu paraku teenusemajandus ja meie miljoni dollari küsimus on see, kuidas rahvusvahelises konkurentsis oma tõusvate palkadega ellu jääda. Innovatsioon on kindlasti üks osa vastusest. Kui räägime teenuseettevõtete rahvusvahelisest konkurentsivõimest, siis esmalt on vaja koolitada inimesi. Samas läheb Eestis erisoodustuse alla tasemeõppe, nt bakalauruse- ja magistriõpe, kinnimaksmine. Tarkvaraettevõtted on nõus tegema ülikoolidega koostööd, et n-ö ajusid kapitaliseerida. Selleks peab aga olema toetus, otsene või kaudne, maksusoodustuse näol.
Mulle meenub hea tuttava Teet Jagomägi mõte, et riik võiks siinsetelt IT-ettevõtetelt ühe-kahe aasta jooksul tellimise ära lõpetada, küll siis tekiks stiimul minna Eestist väljapoole jõudu katsuma. See on ehk liialdus, kuid reaalne oleks teha nt seadus, mille kohaselt riigitellimuste osa ettevõtte käibest ei tohi ületada 50%. Vastasel juhul tuleks maksta 25% käibemaksu 18% asemel - see raha kogutaks Arengufondi.
Arengufondi käivitamine oleks üks hoob. Innovatsioon sünnib väga tihti nö garaažis - mul on idee ja teotahe, aga raha pole. Pank siin ei aita ja riskikapitalistid ei usalda enne, kui mingid tulemused on juba olemas. Siin peaks mängu tulema Eesti kui teadusmahukat tootmist propageeriva riigi abi. Meil on institutsioon nimega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, mille nimi justkui viitaks täpselt sellisele tegevusele.
Kahjuks on reaalsus teistsugune - EASi praegune praktika tähendab seda, et riik toetab küll tootearendusprojekte, kuid raha makstakse välja siis, kui on asi valmis tehtud. Sisuliselt võttes saabub igakuiselt kulutusi tegevale alustavale ettevõttele raha siis, kui seda enam nii väga vaja pole ja selle võiks kasumisse kirjutada.
Eesti riigi valitud turvalisema tee, kus on küll hea ja riskivaba toimetada, aga ettevõtlus kahjuks ei arene seejuures piisava kiirusega.