Õnn? Edasine liberaliseerimine või suurem ümberjagamine?

Isamaaliidu ja Res Publica valimisloosung "Õnn ei ole rahas" on leidlik, pilkupüüdev ja mõtlemapanev. Õnn on ikkagi tundeasi. Ja tundeid on raske mõõta. Igatahes raskem kui raha. Kuid nagu teame, ei väljenda raha numbriline väärtus sugugi alati tema väärtust rahasaajale või -andjale.

Benjamin Franklin olla öelnud, et raha ei ole imerohi, kuid vaesuse vastu aitab suurepäraselt. Nii ei pea IRLi loosung tänases Eestis päriselt paika. Meil on üpris palju inimesi, keda raha võiks tõsiselt aidata ja - vähemalt mõneks ajaks - õnnelikuks teha. Prügikastis soriv pensionär oli siiralt liigutatud, kui andsin talle kahekümneviieka.

Mõõta seda, kui õnnelik inimene on, pole kerge, kuid siiski võimalik. Hoopis keerulisem on mõõta inimese vajadusi, vähemalt neid, mida nimetatakse sekundaarseteks. Söögi, joogi, sooja ja teiste inimestega suhtlemata ei saa keegi elada, samal ajal on inimesed saanud elada kirjaoskuseta, isikuvabaduseta, autodeta, telefonita, reisimisvõimalusteta. Ning ei ole kindel, et nad oleksid olnud meist määratult õnnetumad.

Suurbritannias tehtud küsitluse järgi ei ole keskmine britt tänapäeval oluliselt õnnelikum kui poolsada aastat tagasi, kuigi keskmine sissetulek on sellest ajast saadik mitmekordselt kasvanud.

See küsitlus vallandas diskussiooni sellest, mis on ikkagi poliitika, säälhulgas majanduspoliitika eesmärk - kas tõsta inimeste sissetulekut-elatustaset või tõsta nende rahulolu, teha neid õnnelikumaks. Ent kuidas seda teha?

Oleme pärinud süsteemi, mis tekkis aegadel, kui suur osa rahvast ka Suurbritannias, Prantsusmaal ja Saksamaal olid väga vaesed.

Kapitalistlik majandus ühelt poolt ja teda ohjeldav ning suunav töölisliikumine teiselt poolt lõid hääoluriigid, kus alasti vaesus on põhiliselt likvideeritud, inimeste elujärg on tohutult tõusnud. Kuid süsteemis sisaldub tõsine paradoks: kapitalism toodab ühtaegu rahulolu ja rahulolematust; tootes rahulolematust, kindlustab rahulolu.

Oleme pideva surve all: tahame elada homme jõukamalt kui täna ja elada sama hästi, kui elavad need edukad, keda süsteem seab meile eeskujuks. Keskmisele eestlasele on eeskujuks rikkamad eestlased; keskmine eestlane tahab elada nagu keskmine soomlane või hollandlane.

Poliitikud kuulutavad, et Eesti peab 10 aastaga tõusma Euroopa viie rikkama riigi hulka. Seletamata täpselt, mida see tähendab.

Kui arvestada aritmeetilisi keskmisi, oleks seda kõige lihtsam saavutada, kui saaksime näiteks meelitada Bill Gatesi Eesti kodanikuks: siis tõuseks eestlase keskmine varandus kohe umbes poole miljoni krooni võrra. Vaevalt aga see lahendus keskmist eestlast rahuldaks.

Küsimus õnnest taandub küsimusele sellest, mida me ikkagi päriselt vajame, millal oleme rahul. Selge on, et eelmistel sajanditel ei olnud väga paljud oma eluga rahul lihtsalt äärmise vaesuse ja viletsuse tõttu; neil oli pidevalt puudus kõige olulisemast...

Tootmise kiire areng võimaldas need kitsaskohad Euroopas ja Põhja-Ameerikas kõrvaldada, kuid käivitunud soovide rahuldamise masinavärk töötab edasi täistuuridel ja toodab nüüd aina enam sellist kraami, mille vajalikkuses on põhjust kahelda.

Ei ole päris normaalne, et jõukam osa maailma elanikkonnast kulutab mängukonsoolidele või Vormel 1-le miljardeid, samal ajal, kui vaesemal osal maailmast ei ole veel rahuldatud põhitarbedki. Neid inimesi võiks raha kindlasti õnnelikuks teha, samal ajal, kui põhjapoolkera jõukamatele asukatele ei anna mõnesaja- või mõne tuhande eurone sissetulekulisa mingit olulist rahuldust, paljud neist unistavad miljonitest.

Pääle selle sünnitab niisugune ebavõrdsus pingeid, on üks terrorismi, sõdade ja immigratsiooni peapõhjusi.

Viletsuse likvideerimiseks on pakutud mitmeid retsepte, millest üks on maailmamajanduse edasine liberaliseerimine olulisemate struktuurimuutusteta. Ebavõrdsust ei peeta oluliseks probleemiks, pigem nähakse selles stiimulit, mis paneks vaesemad natsioonid ja inimesed oma elujärje tõstmiseks rohkem pingutama, tööd tegema.

Teine seisukoht on, et maailmamajanduses on vaja suuremaid struktuurimuutusi ning ressursside ja sissetulekute tõsisemat ümberjagamist. Mis tähendaks ka seda, et inimeste sissetulekud rikkamates maades kahanevad või vähemalt enam ei tõuse.

On selge, et Hiina ja India elanike, st umbes 2,5 miljardi inimese tarbimistase ei saa tõusta praeguse USA elanike tasemele - selleks lihtsalt ei jätku planeedil ressursse, ei jätku naftat, põllumaad, magevett.

Nii on vaid kaks võimalust: kas saab praegust läänelikku hääolu endale lubada vaid vähemus planeedi asukatest, kes peavad siis varem või hiljem end sulgema mingisse tsitadelli, kaitsma enda vaesemate sissetungi eest või siis peab elatustase planeedil rohkem või vähem ühtlustuma, paraku mitte praegusel Lääne tasemel.

Kui seda ei sünni, ei saabu maa pääl kindlasti rahu: rikkad peavad kulutama palju raha enda hüvede kaitsmiseks.

Seega on meil, planeedi Maa elanikel, ees väga tõsised valikud. Praegune elulaad, nagu ka seda tagav majanduspoliitiline süsteem ei ole jätkusuutlik. Kui vaesemad inimesed ja natsioonid võidaksid palju sissetulekute suurenemisest, võib rikkamate sissetulekute suurenemine, ebavõrdsuse kestmine ja kasv lõpuks anda hoobi kõigile.

Selles kontekstis on meil, maailma rikkama osa elanikel, tõepoolest põhjust küsida, kuidas võiksime olla õnnelikud vähem tarbides, kulutades, teenides. Või veel lihtsamalt: mis ikkagi on õnn?