Kommentaar: majanduspoliitika maastikul saabuvad valged jõulud

Tõepoolest, mitte kuskil pole kirja pandud, et kus kohapealt seda kuumenemist mõõta ja millise riistapuuga. Selle tõttu pole ülekuumenemisjutte võimalik tõsiteaduslikult üldse väärata, sõnaga, igale selle terminiga soojaõhuliigutajale jääb igal juhul tema tõde ja õigus alles.

Heakene küll, kuid kui on ülekuumenemine, siis peab maapeal koht olema ka majandusterminil „alajahtumine“ või isegi „kinnikülmumine“. Täpselt nii, nagu „tehisintellekt“ tõi ilmale termini „tehislollus“. Ja juba ongi kindlaid seikasid märgata, et majanduspendel ongi hakanud pisitasa pöörduma jahedama poole peale. Seda kohe terves meie ümbruses. Nt kui siiani utsitati meid Brüsselist üha takka, et me peaks oma majandusvärkide korraldamiseks Skandinaaviast rohkem tuld võtma, siis nüüd, reedesest PMist, saime lugeda, et Rootsi ise hakkab hoopiski meie euroadopteerimise poliitikat järgima: kindlasti kogu siinkandi majandust ja võib-olla isegi kogu keskkonda jahendav samm.

Sisemajandusliku poliitkliima jahendamise tuuli on aga hakanud puhuma isegi sealt, kus poleks osanud üldse oodatagi. Nt, kui Eesti Pank veel hiljaaegu, siiani oma sõnastikus, väga tuliselt argumenteeris, et ainult SKP on õige, et SKT tähendavat hoopis täiesti midagi muud, siis nüüd viimases üllitises nad neid akronüüme panevad ekvivalentidena täiesti külmalt tabelitesse vaheldumisi. Kui alles aastake tagasi nende juhid panid kuumalt paberile, et eurole ülemineku edasi lükkumise iga aastaga kaotab rahvas tohutult ainuüksi mõttetute valuutavahetuste tõttu väga suure summa (ligemale pool miljardit), siis nüüd nad jahedalt-rahustavalt hällitavad meid, et sellest pole midagi, sellest ole midagi.

Muide, nende suurepärasest statistikas on täiesti palja silmaga nähtavalt, et meie isiklike pikaajaliste kroonihoiusete mahud pole praeguseks mitte ainult, et kinni kaetud paksu lumega, vaid on paksu jää all külmalt kahanevalt (seda nominaalselt, reaalselt algas see protsess juba aastaid tagasi). Kahjuks keegi ei ole siiani sellest midagi märganud, eriti selle tõttu, et massimeedia hajutab asendusprobleemidega tähelepanu. Asendusprobleemidena massimeedia kuulutab ülepäeva (kas tõesti ilma mingi karvase käe abita), et euro hakkab kohe-kohe kukkuma, kusjuures tegelikult on euro just praegu dollari suhtes rekordtugev (vt FT-d). Muide, lühiajalised hoiused siiani kasvavad, kuid seda mitte säästudest, vaid laenudest.

Tõsi küll, esineb ka tagasilööke. Friedman’i laureaat Laar oma võrguusutluses idiosünkraatiliselt püüdis jälle hakata majanduspoliitika õhkkonda uuesti üles soojendama väitega, et nagu oleks istuv valitsus eurole ülemineku mahamängimisega tohutu supi kokku keetnud. Mis veelgi hullem, Laar hakkas õli veel tulle valama sellega, et hakkas seletama nagu oleks raha õnne diskusioonis täiesti pseudoteema!

Juhuslikul seda kõike jahutas maha EPLis väga soliidselt ajastatult epistlis eurovolinik Kallas: kõik on Eestis majandusega OK, välja arvatud see, et sotsiaalmaksud ei ole euroharmoonilises looduslikus tasakaalus. Õige see jälle on, sest nagu me uuest eelarvest näeme, ei saada isegi tuleva-aastaks niivõrd haldussuutlikuks, et laekuvaid sotsiaalmakse täies ulatuses jõuaks välja jagatud (muide, eurostati järgi on Eesti pensionite osakaal SKTs poole väiksem ELi keskmisest). Ühtlasi pani Kallas raudselt paika, et raha suhtes on hoopis õnn pseudovärk ja suured sotsiaaltoetused kah ei olevat kuskil riigis õnne toonud.

Võiks öelda, et selle epistliga jahutati meil lõplikult maha ka mistahes kuumad diskussioonid elanike tulude ebavõrdsuse ehk ebaõigluse teemal: selle teemal tuleb kasutada meeldivat võimalust suu kinni pidada, samuti nagu sellega seotud inflatsiooniteemadel (a la pensionäride tarbijakorvis on hinnatõus kõrgem ametlikust inflatsioonist jne). Kahuks unustas ta märkimata, et meil ilusti kõrgele tasemele kinni külmutatud nii kasvutempo, inflatsioon, käibemaksu tõus ning tulumaksusüsteemi kaasajastamine.

Kuid tõelise Jõulukirgastuse ootuse tõi Eesti majandusmaastikule ei keegi vähem kui president Ilves ise. Nimelt, aastake tagasi või nii saatis president Putin sõnumi, et NLi kokkukukkumist tuleb mõista kui ülimat geopoliitilist katastroofi, koos sellest tulenevate kõigi järeldustega. Järeldused sellest näivad meile olevat, et taasanastamist üritatakse seekord eeskätt majanduslikult „ne tankami a bankami“ ja meie kuulus poliitika „brain, no brawn“ ehk „meie oma Nokia“ tuleb nihu ajada. Ja näib, et selles rahanduslikus inimkapitalikus „ajaloolise katastroofi“ irredentistlikus protsessis toimuvad olulised lahingud eeskätt inforindel, eriti kuumalt info moonutamise alal. Just viimasel alal on Kremlil suur ülekaal Eesti üle ja seda mitte ka vist ilma pisikeste karvaste käte abita. Nt juba oli nendel peeaegu et käes väga tugev positsioon usutavalt tunduva väite näol, et väga olulise osa Eesti eelarvest (vaat et veerandi, akad Bronstein’i mõningatel väidetel) moodustavad venetransiidist tulenevad hiiglaslikud hõlprahavood. Kahjuks näib, et isegi suurem osa meie valijatest, eriti veel eelmise okupatsiooni ängide küüsis mõtlemisega, ongi juba selle vale võrku langenud või langemas. Seda enam, et Eestis praegu istuvad ametkonnad (statistika, ministeeriumid) on selle kohapealt millegipärast eriti suud vett täis võtnud.

Õnneks andis president Ilves advendiaegu siiski selles küsimuses Kremlile tugeva ja resoluutse vastulöögi, seda külmalt-rahulikult tõe jalule seadmisel ning Eesti positsioonide tagasivõitmisel. Kahjuks on Ilves siiani jäänud selles võitluses siiani hüüdjaks hääleks kõrbes, keegi ei näi veel julgevat/taipavat isegi tema Herakles’e võitlusi kommenteerida.

Nimelt, ajaloolises raadiousutluses Ilves teatas, et see „suur osakaal“ on tegelikult ainult 2%. Kuid imede-ime, nagu juba öeldud, et keegi justkui pole meil seda vapustavat vastulööki kas kuulnudki (PM lõikas selle teema välja), või kui on, siis kas valesti (et justkui vist ütles 20%). Mõni jälle püüab seda kahte protsenti väänata klauslitega ja reservatsioonidega. Nagu, see on ainult eelarve osas, aga SKT-s on osakaal kindlasti palju suurem. Muide viimane on õige, kuid SKT-s on sees ka need õlibojaaride poolt tohutud siin välja pumbatud rahad, mis otseteed Kremlisse või Hispaaniasse kanditakse, ilma et meie rahvale sellest tulu tõuseks.

Lõpetuseks tuleks tänada, et ilus valge märg paks rahulolu tekk on juhtkonna poolt tasapisi lõplikult peale tõmmatud kõige rohkem kuuma levitada võivale mitte-pseudo majanduspoliitilisele teemale: kas liikuda kindlalt-kangelaslikult edasi barbaarkapitalistliku ärikamudeli tsementeerimise suunas või äkki siiski võtta pikemas perspektiivis eeskujuks Põhjala tsiviliseeritud mudelid, nagu asjatundjad soovitavad.