Vanemahüvitis kõigile lastele

Panin mõned päevad tagasi kirja oma mõtte, et Eesti riik on võlgu lastele, kes sündisid Vabariigi iseseisvaks saamise järel. Mõtet olen veeretanud ammu ja mida aeg edasi, seda arusaadavam ja mõistlikum see mulle tundub. Endale, tõsi, vist mitte teistele. Seetõttu repliigist jääb ilmselt väheseks, et selgitada, kui palju ja kes ning miks on võlgu. Ja siit edasi, kuidas tasuda võlga nii, et sellest saaks kasu kõigile.

Eesti oli pärast taasiseseisvumist vaene, et rahaliselt sündivust ergutada. Nüüd on aeg teine. Riigieelarve tuleb neil aastail täis kiiremini, kui riigipalgal ennustajad on julgenud prognoosida.

Raha on üle. Enam ei ole probleemi pensionide väljamaksmisega. Muidugi, pensionid ei ole suured ja Eesti riik jääb alati võlgu neile, kes jätsid oma paremad aastad okupatsiooniperioodi. Ja mul oleks väga hea meel, kui toetused oleks suuremad pensionäridele, invaliididele.

Täna jätkub meil õnneks raha mõelda ka tuleviku peale. Mis muu see lapsetoetus ja vanemapalk on. Lootus, et Eestis hakkab lapsi rohkem sündima, on täitunud. Lastetoetuse kehtestamine ja sündivuse kasv selle järel näitas, et riigis oli inimesi, kes lapse saamise oli edasi lükanud raha pärast. Hea, et nad nüüd sünnitavad.

Aga see hea on ainult emotsionaalne, Eesti tulevikku ei muuda laias laastus helgemaks fakt, et me saame juurde 10 000 sündi aastas. Me ju mäletame Hurta: Eesti ei saa kunagi suureks arvult, meie asi on saada suureks vaimult.

Seda nendib sõnades ka Vabariigi valitsus. Nii eelmine, mille tüüri hoidis Juhan Parts kui ka praegune Andrus Ansipi oma, mõlemad on kinnitanud, et Eesti tee on teadmistepõhine majandus. Tore. Aga tegelikkus?

Vaatame erakondade valimisprogramme. Kuna IRL on takerdunud joigu, kus mõmisetakse õnnest, mis pole rahas, siis pole neil ilmselt olnud aega oma põhimõtteid selgelt ja leitavalt kirja panna. Jääb üle Reform, neil on valmisplatvorm selgelt väljakirjutatud.

Hurt on heidetud põrmu. Saagu meid palju! on Reformierakonna loosung perepoliitikas. Tore. Samas on selge, et majandust, mida ehitada üles massile, töökäte arvule, ei saa Eestil olema kunagi. Isegi siis, kui meid hakkab sündima kaks korda rohkem kui praegu.

Meil on vaja lähiaastatel inimesi, kes suudaks edendada teadust, rakendada teaduse vilju ellu.

Vanemapalk on hea, see peab jääma. Seda ei ole vaja pikendada. Vajalik on valik: lapsevanem valib, kas ta võtab vanematoetuse välja kohe, lapse ilmale tulles, või luuakse koos riigiga fond, kuhu vanemapalk läheb hariduse omandamiseks. Loomulikult on sinna võimalik raha lisada.

Eestile oleks sellise valiku loomine kolmekordselt kasulik. Esiteks ei rändaks raha riigist välja mähkmete ja lapsekärude kaudu.

Ma usun, et lapsevanem ostab kallima käru, kui saab riigilt toetust. Ent lapsed kasvasid üles ka siis, kui elatustase oli oluliselt madalam.

Teiseks õhutab riik nii õpihuvi ka vaesemates elanikkonna kihtides, kus sageli jääb edukal õpilasel ainult loota, et ehk naeratab talle fortuuna ja ta saab stipendiumi, mis lubab tal õppida.

Kolmandaks - riik, olles õpingute osaline finantseerija, saab lootuse, et hea haridusega spetsialist tuleb riiki tagasi memmevaeva tasuma. Loomulikult on sellise toetuslepingu tingimus, et hiljem jäädakse Eesti maksumaksjaks.

Riik saaks sama süsteemi rakendada ka nendele lastele, kes on sündinud 1990. aastate alguses, neil, kes just praegu vaatavad, kus edasi õppida. Nende vanemad ei saanud osa vanemapalgast.