Tšiili koolis trellid ja õpilasmäss

Piret sai vahetusõpilaseks minemise jaoks innustust sõbrannalt, kes oli eelnevalt käinud Argentiinas. "Meil käidi ka koolis vahetusõpilase programmist rääkimas. Tutvustati, mis see on, kuidas sinna saada. Võtsin kätte ja hakkasin asja ajama." Neiu eelistuseks oli sõbranna eeskujul Argentiina. Paraku oli koht juba kinni. Otsuse langetas Piret Mehhiko ja Venezuela kõrval Tšiili kasuks.

Pireti sõnul tuli aastane eemalolek väga kasuks: "See oli võimalus ennast arendada, näha maailma, muutuda tolerantsemaks, mõista teisi kultuure." Aeg Tšiili miljonilinnas Concepcionis möödus kiirelt ja mitmekülgselt.

Taotlusprotsess Pireti sõnul väga vaevaline polnud. Ettevõtmine nõudis küll suure hulga paberite täitmist, kuid varakult alustades oli võimalik kõik vajalikud dokumendid korda ajada.

Programmides on enamasti piiratud arv kohti, mistõttu tagas piisavalt varajane asjaajamine Pireti sõnul suurema edu.

Vahetusõpilasprogramm nõuab ka suuri ressursse. Aastaks Tšiili minnes tuli arvestada 87 000kroonise väljaminekuga. "Võimalus on otsida ka sponsoreid. Samuti saab taotleda stipendiume, mida ka päris paljud saavad," selgitab Piret.

Pireti sõnul on sponsorite otsimise juures kõige raskem just põhjendamine ja ettevõtjate nõusse saamine. "87 000 on väga suur raha, aga kui oled ise aktiivne, siis on see summa võimalik täitsa kokku saada." Kümmet tuhandet neiu sõnul küsima minna ei tasu, pigem on mõistlik rääkida väiksematest summadest.

Enne minekut Piretil mingeid hirme uue maa ja kultuuri ees ei olnud. "Lootsin ainult, et saan toredasse perre." Lootus osutus tõeks. Sisseelamine uude kodusse läks valutult.

Tšiilis korraldati noortele ka üritusi, kus tutvustati riigi kultuuri, kombeid, räägiti, mida tasuks teha, mida mitte. Samuti sai Piret endale tugiisiku, kes kõigi küsimuste korral talle abiks oli.

Vahetusaasta jooksul koges Piret ka ootamatusi. "Sel perioodil, kui ma seal olin, toimus õpilaste mäss. Nõuti näiteks tasuta bussipiletit. Politseinikke loobiti tomatite, sidrunite ja kõige muuga, mis tänaval saada oli. Osa streikis nädal aega koolis, ei laskunud kedagi sisse. Täitsa julm oli." Mäss neiu sõnul siiski läbi ei läinud, kuid pani presidendi ja ülejäänud kodanikud nõudmiste olulisuse peale mõtlema.

Kool, kus Piret õppis, erines mitmeti meie gümnaasiumist. "Kool oli suletud. See oli turvamehe ja trellitatud akendega. Koolist välja minemiseks tuli küsida inspektori luba." Sealne koolisüsteem oli Pireti sõnul väga raamisse pandud.

Eesti kooli tagasi tulles Piretil probleeme ei tekkinud. "Alguses oli raske, mul kadus õppimisharjumus täiesti ära. Nüüd on juba kõik hästi," mainib Piret rõõmsal häälel.

Kultuurilistest erinevustest toob Piret esile meeletu ühtehoidmise ja grupitöö tegemise. Nii koolis kui ka pereringis tehti kõike koos. Võrreldes eestlasliku individualismiga on see Pireti meelest üks oluline ja positiivne erinevus.

Piretil on plaan võtta tulevikus osa ka teistest programmidest, mis välismaale minemise võimalusi pakuvad.

Kogemus, mille ta Tšiilist sai, jättis kustumatu mulje. "See aasta tegi mind enesekindlamaks, avatumaks, sotsiaalsemaks, ka hispaania keelt õppisin väga palju juurde. Eesti ei ole maailm. Igal rahvusel ja kultuuril on nii palju oma kiikse," räägib Piret saadud kogemusest õhinaga.