Jää on hakanud liikuma

Et Eestisse võiks tulla oma tuumajaam, seda mõtet on toetanud juba nii Eesti Energia nõukogu esimees Urmas Sõõrumaa kui ka tegevjuht Sandor Liive. Tuletan meelde, et ka mina pole kunagi kõnelenud tuumajaama kohesest ehitusest, vaid samuti kuskil 15-20 aasta pärast, kui on olemas paremad tehnoloogiad ja võimalused tuumajaamade töörežiimi reguleerimiseks. Kui me tahame aga jaama näha juba aastal 2020, siis on viimane aeg ettevalmistuste tegemiseks ja rahvalt nõu küsimiseks. Muidu me jääme asjaga lootusetult hiljaks.

Artiklit ajendas mind kirjutama aga hoopis Rainer Nõlvaku ebakompetentne artikkel 25. jaanuari Äripäevas, kus autor lootusetult vassib Eesti energiavajaduse ja hindadega. Ei ole ju täismehe jutt, et Eesti baaskoormuse vajaduseks võiks olla 380 MW. Eestile vajalik elektrijaamade koguvõimsus aastal 2016 peaks olema 2300-2500 MW ja kui me kavatseme põlevkivielektri osakaalu drastiliselt vähendada, siis on tuumaenergeetika ainukene reaalne alternatiiv. See ei tähenda seda, et me ei peaks üheaegselt suurendama taastuvenergeetika osakaalu, võitlema energiakandjate paljususe eest ning maksimaalselt taotlema hajutatud elektri ning sooja koostootmist.

Maailma energiavajadused kasvavad kiiresti ja vajaduste katmisel on tuumaenergeetikal oluline osa. Hinanguliselt kasvab maailma tuumajaamade koguvõimsus 2004. a. 387 gigavatilt 2025. a-ks 487 gigavatile. Ja rumal oleks Eestil sellest mööda vaadata ning ennast teistest targemaks pidada.

Tuumaenergeetika kasvu eelduseks on suured uraanivarud ja toorme suhteline odavus. Uraani keskmine sisaldus maakoores on 2 ppm, kuid uraanirikastes graniitides ja kiltades on see üle 5000 ppm. Hiiglaslikud ressurssid paiknevad Austraalias (Mount Isa), Kanadas (Elliot Lake), Gabonis, Sairis, Namiibias, Nigeerias, Prantsusmaal, USA-s (Wyoming), Venemaal, LAV-is ja mujal ning pakkumine ületab suuresti nõudlust. Ka Sillamäel toodeti aastail 1948-90 kokku 100 022 t uraani. Üksnes Toolse fosforiidimaardla kildas on maaki üle 27 000 t (uraanisisaldus 3-850 g/t, keskmiselt 192 g/t, tooriumisisaldus 25-500 g/t). Eesti fosforiidis olevat uraani võib olla 0,2-0,4 miljonit tonni. Öeldust loomulikult ei tulene, et peaksime hakkama Eestis taas uraani tootma, selleks on olemas palju rikkalikumaid leiukohti kui on seda meil.

Üks keskmine USA tuhande megavatine reaktor kasutab aastas vaid 24 tonni 4% rikastusastmega uraani 235, sama võimsusega soojusjaam kasutab aastas 4,5 miljonit tonni kivisütt. Ühe MWh energia saamiseks kulub põlevkivi 1,3 tonni, tuumakütust aga tühistes kogustes, sest 1 kg tuumkütuse energiamahtuvus on 67 700 GJ, põlevkivitonnil aga vaid 9,2 GJ.

Inimesi teeb murelikuks tuumajaamade ohutus. Õnnetusi võib ikka juhtuda ja mitte üksnes tuumajaama siseselt nagu Tšernobõlis. Näiteks 1992. aastal tegi tugevat kahju Türgi tuumajaamale orkaan Andrew, uppunud on mitte üksnes Venemaa, vaid ka USA tuuma-allveelaevad Scorpion ja Thresher. Ka maagi rikastamine ning transport on ohtlikud tegevused, eriti terrorismiohu tingimustes. Veelgi ohtlikum on rikastatud uraani hoidmine. Kuid ohtlik on igasugune tööstustegevus, veelgi ohtlikum aga Eesti maanteedel autoga sõitmine.

Praegu on maailmas installeeritud 443 äriotstarbelist tuumareaktorit lisaks samapalju teadusotstarbelisi. Jaamade ohutust hinnatakse tehnilistest vajadustest tingitud seisuaegadega 7000 töötunni kohta. Parimateks tuumariikideks on Saksamaa, Jaapan ja Venemaa, kes tugevasti edestavad USA-d, Inglismaad ja Prantsusmaad. Näiteks Venemaa reaktorites oli aastal 1992 32 ebastandartset olukorda, aastail 2004 ja 2005 polnud neid aga ühtegi, sest Venemaa on tuumaenergeetikasse ja selle ohutustasmisse panustanud suuri vahendeid.

Tõsiseks ohuks peetakse tuumajäätmete tekkimist, kuid siingi tuleb asja vaadelda arvude keeles. Maailma kõige kõrgema tuumaenergia kasutusega riik on Prantsusmaa, mille 59 reaktorit annavad 78% kogu riigis tarbitavast energiast. Samal ajal toodab Prantsusmaa igal aastal 2500 kg tööstusjäätmeid elaniku kohta. Sellest 100 kg on mürgiseid jäätmeid ja vaid alla 1 kg tuumaelektrijaamade jäätmeid, sellest 100 g pikka aega radioaktiivsena püsivaid jäätmeid ja vaid 10 g kõrge aktiivsusega jäätmeid inimese kohta.

Käesoleva artikli eesmärgiks on kutsuda inimesi mõtlema ja neid hoiatada kiiresti leviva väärinformatsiooni eest. Meie oma tuumajaama ehitus on veel mägede taga, kuid me peame õppima soomlastelt, kes rahvalt tuumajaama ehitamiseks luba küsides tegid asja selgeks isegi kooliõpilastele. Eestis ollakse selgusest veel kaugel. Täiesti ebaselge on ka Ignalina tuumajaamas osalemise mõttekus. Eesti Energia juhid pole rahvale püüdnudki selgeks teha, et just valitud tee on kõige odavam, kõige targem ja, mis kõige tähtsam, ainuvõimalik lahendus.