Õnn leiab üles need, kes teda ootavad

Üks kolleeg küsis minult kunagi: mis hoiab ettevõtte küljes kinni juhti, keskastme spetsialisti ja reatöötajat? Kehitasin nõutult õlgu. "Vaata, kõigil neil on erinev motivaator. Juht eeldab korralikku palka ja boonuseid. Keskastme spetsialist nõuab koolitust, koolitust ja veel kord koolitust. Reatöötaja ootab suvepäevi."

Jutus on sügav tõetera sees. Reatöötaja võtab tööd kui tüütut kohustust. Parem on tööle tulla pool tundi hiljem kui pool tundi varem. Parem on ära minna tund aega varem kui hiljem. Vajadusel leiab alati uue samalaadse töö. (Mis lihtsamate tööde puhul ongi tõsi.)

Keskastmes on kõige suurema arengusooviga töötajad kogu organisatsioonis. Nad on näinud, et kui pingutada, tõuseb karjääriredelil või saab palka palka juurde. Marssalikepike on põues igal osakonnajuhatajal, enamasti.

Keskastme töötaja ei tunne enamasti kunagi, et ta on asendamatu, üdini unikaalne inimene, kellest sõltub kogu organisatsiooni käekäik. Seepärast harib ta ennast nii palju kui võimalik ning enamasti hindab uusi ja värskeid mõtteid kõrgelt. Ka osa reatöötajaid mõtleb nii ja taas saab mõnest ajalehepoisist miljonär.

Töötaja olgu piisavalt näljane.

Juhtivate töötajate puhul tuleb motivatsioonikriis kõige lihtsamalt. Palk on suur ja tahaks nagu teha järjest vähem tööd ja saada veel rohkem raha. Lihtsamalt. Kuni lõpuks kaob tööisu üldse, jäävad ainult suured rahanumbrid.

Üks suurettevõtja selgitas mulle, et töötajad peavad olema alati piisavalt näljased. Ta ei mõelnud, et nad peaksid kõhu sisse tõmbama ja käima ringi siniste silmaalustega. Ta mõtles, et nad peavad olema motiveeritud edasi pürgima. Siis läheb edasi ka organisatsioon. Paigas peab olema nii suund, kuhu minna, kui ka siht mida saavutada.

Arstide streigi ootuses oli ajakirjanduses juttu, et mis siis juhtub, kui arstid ära lähevad. Siis ei ravi meid keegi. Tegelikult ei lähe nad kuhugi, mõned üksikud ehk. Ja rahaga, täpsemalt öeldes ainult rahaga, ei hoia kunagi kedagi kinni. Samas on uus veri igale organisatsioonile väga kasulik - olgu siis uued töötajad organisatsioonist väljastpoolt või vanad töötajad, kuid uutel ametikohtadel. Inimeste ja organisatsiooni arendamiseks on parim viis anda töötajatele järjest juurde vastutust ja otsustusõigust - täpsemalt öeldes võimu.

Samas on võim, mis on rumalate, laiskade ja ahnete käes, ohtlik nii ettevõttes, eriti aga riigis. Võimule pääsemiseks tuleb piisavalt pikalt valmistuda, et osata selle võimuga ka ringi käia. Õppimisprotsess on pikk ja vaevanõudev, kärsitud annavad enne tulemuse saavutamist alla või jätavad pooleli.

Arenda end niipalju, kui oskad.

Küsimus ei ole ju selles, et osa inimesi oleksid oluliselt rumalamad kui teised. Sageli on küsimus selles, et paljud jätavad oma potentsiaali välja arendamata. Keele õppimine on ehk kõige parem näide. Eriti poliitikud, kes ei valda piisavalt keeli, saavad kõvasti nahutada.

Näiteks vanakooli poliitmehed, kes valdavad lisaks eesti keelele ka peaaegu laitmatult vene keelt, oleks küllap õigel ajal olnud võimelised ära õppima ka inglise keele. Paraku puudus neil selleks motivatsioon.

Koolitust tuleb võtta õigel ajal, hiljem koolitab juba elu ise. Kusjuures üldharidus (õigemini haritus) on spetsiifiliste erialateadmiste kõrval sama tähtis. Olud võivad lihtsalt muutuda ja mitmed juhid (kes on end mugavalt tundnud) peavad väga palju juurde õppima, et tööd leida.

Koolituse mõte on ka see, et iga päev võib senisel töökohal olla viimane. Nii endale kui ka ülemusele. Alt tulijate jaoks on muutused aga võimalused, milleks tuleb valmistuda. Olen märganud, et enamasti saavad ihaldatud ametikohti inimesed, kes on vaikselt ja rahulikult teinud oma tööd, ennast arendanud ja ühel hetkel, kui võimalus avaneb, osutunud küpseks ja valituks.

Õnn leiab neid, kes teda ootavad. Võimalused avanevad neile, kes nendeks valmistuvad.