Eesti kunstiturul käib viimasel ajal kibe
kauplemine – ostetakse palju ja suurte summade eest. Samas on ostjateks pigem
rikkad eraisikud kui riiklikud muuseumid.
Selgelt on eraldunud riiklik ja erasektor. Kiratseb muidugi esimene. Kumu pärandiostudele eraldab kultuuriministeerium aastas 400 000 (sellest 100 000 on väliskunsti ostmiseks), Tartu kunstimuuseumile 86 000 krooni, kirjutas Eesti Päevaleht.
Endiselt lähevad hästi müügiks pallaslased, kuid huvi tuntakse ka sõjajärgse kunsti vastu. Elmar Kits on siin kuulsaim nimi. Kes siis ostavad? Teame rikkureid, kellel on hinnalised kogud. Neist tõstaksin esile Guido Sammelselga, kes pole kitsi oma kogusid avalikkusele näitama ja kes on pealegi ostnud ka lausa verinoorte kunstnike töid, muidugi teame ka Jaan Manitski Viinistu muuseumi, kus riiklike kunstimuuseumide koguhoidjatel hakkab lausa suu vett jooksma. Oma kunstikogud on tekkinud ka galeriide juurde, mis näitab, et müügiedu polegi enam nii tähtsal kohal.
Seotud lood
Eesti kunst on kujunenud korraliku
tootlikkusega investeeringuks, sest viimastel aastatel on selle hinnad
mitmekordistunud. Rain Tamme sõnul peetakse Eestis kunsti väärt investeeringuks,
kirjutas Saldo.
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.