Haldjas mängib popilt harfi

Oma hõbedasel häälel lauldud laule saadab Cécile Corbel keldi harfil telenn'il, mis on taastatud keskaegsete jooniste järgi. See on suur pill, mida omal ajal laulikud seljas kandsid keskusest keskusse liikudes, et siis tubasemates tingimustes ballaadide saateks mängida. Eesti tuuril on Cécile'il kaasas Pariisist pärit kitarrist Cyril Maurin.

"Cécile Corbeli hääl paitab kõrvu, vooligu see siis bretooni-, prantsuse- või ingliskeelseid meloodiaid," arvab teistmoodi muusika tundja Hannes Pikkat. "Neiu sulnis välimus ja olek kannatavad võrdlust haldjaga mõnest keldi müüdist."

Cécile Corbel on noor laulja ja helilooja, kelle elukutselise muusiku karjäär ei ole olnud pikk, kuid on võtnud kindla suuna ülesmäge. Tema plaadid "Harpe celtique & chants du monde" (2005) ning "SongBook" (2006) on pälvinud tähelepanu keldi muusika ringkondades nii Prantsusmaal kui ka ingliskeelses maailmas. 2005. aasta suvel võitis ta tiitli Paris Young Talents, millele on lakkamatult järgnenud kutseid ja pakkumisi.

"Cécile elab muusikas, see on tema viis end jagada ja avada. Seda võib tunda ja kuulda tema lauludes, mis on ehtsad õrnuse pärlid," on hinnanud suur Prantsuse päevaleht Ouest-France.

Cécile Corbeli muusika on segu keldi poeesiast ja bretooni ballaadidest, autoriloomingust ja Prantsusmaa eriilmeliste regioonide mõjutustest kuni Vahemereni välja. Tema esitatav meloodiline muusika võiks lummata nii koolieelikut kui ka kuldses eas kuulajat.

"Minu meelest saaks ta vabalt Eurovisioonile minna," arvab bretooni muusika tundja, eesti rahvamuusik Leanne Barbo.

Bretagne'i poolsaar ehk bretooni keeles Breizh, kus Cécile Corbel kasvanud on, kuulub praegu Prantsuse Vabariigi koosseisu, kuid on siiski tänaseni keldi maailma osa. Iirimaa suhteline kultuuriline lähedus on viimaste aastakümnete jooksul võitnud bretoonigi muusikale palju austajaid.

"Bretooni laulud on eesti regilauludega mõnes mõttes sarnased," selgitab Leanne Barbo. "Neid lauldakse samuti eestlaulja ja koori vaheldusega, aga suurem osa neist on tantsimiseks. Bretooni tantsulood on tihti minoorsed ja kaasakiskuva rütmiga, tavaliselt ei suuda tantsumuusikat mängiv bänd vastu seista kiusatusele mängida neid džässilikult," kirjeldab Barbo.

Cécile Corbeli instrument, keldi harf ehk telenn oli keldi kultuuriruumis üldlevinud keskajal, kuid kadus käibelt 18. aastasajal.

Bretooni harfimängimise taassünni laiemaks taustaks võib lugeda tihenenud keldi rahvaste koostööd üle merede ja iiri muusika üleilmse populaarsuse tõusu.

Konkreetsemat süüdlast otsides jääb pilk pidama harfimängijale Alan Stivellile, kelle isa Jord Cochevelou 1953. aastal keskaegsete jooniste eeskujul taaselustatud pill taasalustas traditsiooni.

"Telenn'i mängimine on Bretagne'is praegu väga populaarne ja seda tarvitatakse paljuski ka saatepillina, kui lauldakse sajanditetaguseid ballaade," selgitab bretooni kultuuri ja muusika tundja, Tartu Ülikooli Narva Kolledžis ajalugu õpetav Kaarel Vanamölder. "Alan Stivell sai harfimängijana tuntuks 1960-70ndatel, ta on avaldanud üle 20 albumi. Stivell on tänapäeval legend ja sisuliselt bretoonide rahvuslik kangelane. Ta on arendanud välja keldi elektriharfi ja sünteesinud traditsionaalset harfimuusikat progerokiga."

Alan Stivell on mänginud koos ka Cécile'iga, mida peetakse noorele muusikule kõrgeks tunnustuseks.